Päev EKRE kongressil: pagulasõpetus lastele, ootamatud sõnad kõnepuldist ning lõunaks pakutud makaronid

Jõuan Pärnu kontserdimajja kolmveerand tundi enne EKRE kongressi algust. Osavõtjaid tervitab peaukse ees ligi 15-pealine puhkpilliorkester. Ukse avab mulle mees, kellele vist ongi ülesandeks antud seda teha, sest ma ei olnud esimene ega viimane, kes jõupingutuseta majja pääses.

Kontserdimaja fuajees on laudade peale kõigile lugemiseks pandud Jaak Roosaare tekstid „Issi, kes on pagulane?“ ja „Issi, mis on Trooja hobune?“ Hakkan üht neist lugema, kui juba tuleb selja tagant Roosaare ise, mitu eksemplari käes. „Võta kaasa ka. Võta see teine ka, ma panen uued asemele,“ ütleb ta.

Tekstid on dialoogi vormis kahe lehekülje pikkused ja tegelasteks on pagulashuviline tütar ning tema isa, kes seletab muuseas kümneaastasele ka seda, et tänapäeva pagulased nõuavad rohkem seksi kui Teisel maailmasõjal paguluses olevad eestlased. Roosaare lubab, et tulemas on ka uus osa nimega „Issi, mis on genotsiid?“

Fuajees sagib rahvast palju ja registreerimislaudades, mis piirkondade kaupa on terve pika fuajee ulatuses laiali laotatud, on pikad järjekorrad. Registreerin end Tallinna lauas külalisena.

Sissepääs söögitalongi alusel

Saali pääsen üksnes registreerimislauast saadud söögitalongi alusel, mida uksel kaks turvamehe kasvu meest näha nõudsid. Hilisemal söögipausil tuleb välja, et söögi vastu talongi ei taheta.

Läheb lahti! Kogu avapauk on väga rahvuslik. Isamaalise laulu „Eesti lipp“ saatel tuuakse saali EKRE piirkondade lipud, millele järgneb ühine hümni laulmine. Kui Keskerakonna pooldajad pidasid vajalikuks teisipäevasel Edgar Savisaare üritusel pärast hümni aplodeerida, siis EKRE kongressile kogunenud olid selle poolest haritumad – saalis valitses haudvaikus.

Kõne peab esimesena president Arnold Rüütel, kes tegelikult annab mitte väga ekreliku sõnumi. „Kõik, mis rikastab meie kultuuri ja teaduslikku mõtlemist on teretulnud. Ühtegi inimest ei tohi rassi või uskumuse tõttu halvustada,“ on endise riigipea sõnad, mis panevad mind kahtlema, kas olen õiges kohas.

Brüsselis pakutavat mürgitoitu

Pärast presidendikandidaadi kinnitamist, esimehe ja aseesimeeste valimise väljakuulutamist on ligi kolmveerand tunni pikkune lõuna. Söögiks pakutakse kusjuures pastat, mis liialt rahvuslikuna ei tundu. Ootasin pigem körti ja karaskit. Minuga tuleb vestlema üks erakonna liige ja ütleb, et Brüsselis on kõik toidud mürgitatud ja kui Eesti jätkab koostööd Euroopaga, saab ka meil olema mürgitatud.

Peale pausi on veel igasuguseid erakonnaga seotud valimisi, aga nende vahepeal on aeg, mil kõnepulti saavad kasutada eelnevalt registreerunud. Näiteks üks naine tegi seal ettepaneku kaotada pensionäridest erakonnaliikmete liikmemaks. Pealtnäha tundub saalis olevat ikkagi enamjaolt pensionärid, seega otsus oleks populaarne, aga kas ka erakonnale jätkusuutlik?

Aplaus aplausi järel

Aga on ka radikaalsemaid väljaütlemisi, mis saavad suure aplausi osaliseks. Issi-sarja autor Roosaare ütleb, et praegune paguluspoliitika on võrdeline genotsiidiga. Aplaus. Marina Kaljuste ütleb, et Soomes on probleemiks noored rasedad. Aplaus.

Peale järgmist kohvipausi mind enam saalis ei olnud, kuid peale kongressi lõpetamist pidi pidu edasi minema, ja kindlasti ka läks, Rüütli platsil. Enne kohvipausi oli korraldajate üleskutse kohaselt plaan pärast kongressi lõppu 70 Eesti lipuga marssida üheskoos kontserdimajast Rüütli platsile. „Kes jaksavad, võiksid kõik lipu võtta,“ kostis kõnepuldist.