DELFI KRIMMIS: Jalta – muutunud hinnad, põletatud passid ja Olja unistused

Mägiteed mööda Jaltasse viib meid kihutades must Mercedese väikebuss, mida juhib niinimetatud “tšastnik”(eraettevõtja), ja mis korjab teekaaslasi peale Simferopoli bussijaama kõrvalt. Sõidu hind on 400 rubla (5,5 eurot).

Tee kulgeb läbi mägise piirkonna mööda Krimmi rannikut ja selle läbimine võtab poolteist tundi. Simferopol-Jalta on kõige pikem trolliliin, mille pikkus on 80 kilomeetrit.

“Teate, mis tegelikult Krimmis pärast annekteerimist muutus? Autode hulk. Päeval satun ma Jaltas, Simferopolis ja teistes linnades tihti ummikutesse. Kui keegi oleks mulle sellest rääkinud mõni aasta tagasi, oleksin ma naernud nagu hea anekdoodi üle,” lausub väikebussi juht. Krimmis on nende kahe aastaga müüdud üle miljoni auto. Kõik autod on toodud Venemaalt, peamiselt Hiina ja Jaapani autod, mistõttu on rool mõnedel paremal.

Juhi sõnul on Venemaal Aasia autod palju odavamad, kui Euroopa omad. Seetõttu võivad paljud inimesed endale juba auto ostmist lubada.

Märkan, et juht ei kinnita turvavööd, ja küsin, kas mina pean kinnitama. “Ah, kui näed, et seisavad tee ääres, hoia käega,” vastab juht.

Vestluskaaslane räägib, et Krimmis on odavamaks läinud kaks asja – autod ja gaas. Kõik ülejäänu on tema arvates märgatavalt kallinenud arusaadaval põhjusel – suurem osa kaupadest tuuakse sisse Venemaalt, mistõttu veetakse need kohale parvlaeva või lennukitega.

“Kui ehitatakse Kertši sild, Krimm muutub,” arvab juht.

Reis Krimm-Donetsk on igapäevane

Jalta bussijaamas jooksevad kohe ligi taksojuhid ja inimesed, kes pakuvad majutusteenuseid ja ekskursioone. Taksojuht küsib sõidu eest 3,5 kilomeetri kaugusel asuvasse vanalinna 300 rubla (4,5 eurot). Nähes, et ma kirtsutasin sellist summat kuuldes nina, kehitab ta õlgu ja ütleb: “Sellised on praegu hinnad. Mis teha.” Istun nõukogudeaegsesse trolli. Maksan pileti eest kümme rubla (0,12 eurosenti).

Troll keerutab mööda Jalta kitsaid tänavaid.

Minu kõrval istuval naisel heliseb telefon: “Nad lahutasid. Veel mitte ametlikult, aga naine jättis mehe juba maha. Nii palju, kui mina tean, ütles, et kohtus tantsupeol venemaalasega, ta on 19-aastane, ta on kaheksa aastat naisest noorem. No ma ei tea, ütles, et tuleb varsti tagasi ja viib ta Moskvasse.”

Trollipeatus Puškini allee ääres on täis riputatud erinevaid teateid: “Reisid Donetski rahvavabariiki. Mugavas bussis igapäevased reisid Krimm-Donetsk, Makijivka, Gorlivka”, “Vajatakse müüjat”, “Töö naistele vanuses üle 50 aasta”, “Vormistan migratsioonikaarte”.

Krimmi elanikud, kes jätsid alles Ukraina passid, peavad Vene Föderatsiooni seaduse järgi iga kolme kuu tagant riigist välja sõitma. Helistan näidatud numbrile ja mees ütleb, et migratsioonikaart vormistatakse mõne päeva jooksul ja maksab umbes 900 rubla (12 eurot).

Ekskursioon

Õhtueelsetel tundidel jalutavad Jalta peamisel alleel, mis kannab Lenini nime, kaldapealsel inimesed, muulil istuvad kalamehed, mees pakub möödujatele võimalust lasta endast pilti teha butafoorses uhkes toolis, mis on ehitud Vene sümboolikaga.

“Tunnine ekskursioon laeval, vaade Jaltale merelt! “Pääsupesa” külastamine!” karjub naine megafoni.

Ekskursioon maksab 400 rubla inimese pealt. Kalamehed lahkuvad veidikeseks muulilt, sest sinna sildub kahetekiline lõbusõidulaev. Neilt, kes soovivad istuda teisel tekil, kust avaneb parim vaade, küsitakse 200 rubla. Laeval töötab väike baar.

Ma küsin jooke laiali kandvalt mehelt, kas on normaalne, et laev on pooltühi. “Kevad on külm. Eelmisel aastal samal ajal oli Jaltas palju rohkem inimesi,” vastab baarmen. Ta märgib, et praegu tulevad turistid ainult Venemaalt. Ukrainlasi ja eurooplasi siin praktiliselt ei ole.

Giid, vanemaealine naine päikeseprillidega, jutustab vahetpidamata kaldal näha olevatest ajaloolistest objektidest.

“Teie ees on väike roheline kuurort Livadija. Seal kasvatatakse kuulsat viinamarja Massandra, millest tehakse selliseid kuulsaid Krimmi veine nagu Muskat Belõi Južnoberežnõi ja Portvein Krasnõi Livadija. Nagu ütlevad veinivalmistajad, veini peab jooma selles regioonis, kus seda kasvatatakse,” lausub giid.

Turistid püüavad mobiiltelefonidega Livadija paleed pildistada. Giidi sõnul asus siin Vene imperaatorite suveresidents: “Kõige kuulsam objekt on imperaatori palee, mis on ümbritsetud roheliste parkidega. Need maad kuulusid imperaator Aleksander II-le, hiljem Aleksander III-le. Seal puhkas ka viimane Vene imperaator Nikolai II. Me näeme ka valget paleed, kus asub praegu muuseum. See on tähtis ajalooline hoone – selles kohtusid 1945. aastal Jalta konverentsi ajal Stalin, Churchill ja Roosevelt.”

Salakaubakohv Lvivist

Naastes koos Vladiga hotelli, avame me pudeli valget veini. Loen etiketilt: “Massandra. Valge muskaatvein, Jalta, Krimm, Vene Föderatsioon”. Mõnedes poodides võib veel leida ka Ukraina pudelis massandrat.

Meie hotelli kõrval asub neli aastat tagasi avatud hubane kohvik Puškin. Üks selle asutuse interjööri iseloomulik detail on raamaturiiulid. Omanikud on pärit Dnipropetrovskist (nüüd uue nimega Dnipro – toim). Seal valmistatakse maitsvat kodust toitu ning röstitud kohvioad tuuakse Lvivist.

“Kolleegid veavad kohvi üle piiri Krimmi käsipagasis. Ametlik eksport on võimatu,” rääkis ettekandja Olja. Tema kõrval istub teine kohviku töötaja. Kohviku nimi on seotud allee nimega, kus see asub. Selle vastas on Puškini ausammas.

Me küsime Oljalt, kuidas ta on muutused üle elanud. “Teate, mõned Krimmi elanikud on eufooriast haaratud, põletasid Ukraina passid ära. Mul on nüüd ka ainult Vene pass. See avab minu ees teisi võimalusi, ma võin Moskvasse tööle minna. Seal on hoopis teised rahad,” vastab Olja ja lisab, et tema palk ei ole muutunud.

Vene passiga Krimmi elanikele Schengeni viisasid ei anta.

Ma küsin Oljalt, kas ta ei unista näiteks Londonisse või Pariisi sõitmisest. Neiu ütleb, et tal ei ole olnud ega ole võimalusi Euroopas reisida, mistõttu sellised täitumatud lootused teda ei eruta. Ta märkis, et paljud inimesed tema tutvuskonnast on ära sõitnud Ukrainasse, aga oma tuleviku seob ta Krimmiga.

Neiu meenutab, et Jalta oli hea koht mõni aasta tagasi, aga nüüd: “Kuurort on täis karda ja Vene poppi.”

Kohviku töötajad märgivad, et Jaltas on vähe muutunud: “Raudteejaamas istuvad ja turistidele “saja meetri kaugusel merest” asuvaid euroremondiga tube pakkuvad venememmed istuvad seal endiselt ja pakuvad tube. Inimesed elavad edasi.”

Üks vestluskaaslastest on lõpetanud Simferopoli ülikooli, teine Donetski oma. Vaatamata sellele, et Ukraina ajal olid need rahvusvahelise tähtsusega kõrgkoolid, kehtivad nende diplomid nüüd ainult Venemaal ja Krimmis.