Lugeja kogemus tööle kandideerimisest: mittevastamine on pigem reegel

Hiljuti sain kogemuse, mis mind natuke kukalt kratsima pani. Juba pikemat aega on igast meediakanalist kuulda, et Eestis valitseks justkui tööjõupuudus. Tööandjate käitumine aga seda olukorda just väga dramaatilisena ei peegelda.

Pean siin silmas eelkõige seda, kuidas käitutakse tööotsijatega. Minu hiljutine kogemus on selline - kandideerisin ühele töökohale (ei olnud lihttöö, eeldati kõrgharidust ja teatud kogemusi/oskusi). Töökuulutuses oli lisaks märge, et tööotsijad peaksid saatma põhjaliku CV ja motivatsioonikirja.

Kui kandideerimise lõpptähtajast oli möödunud ca 2 nädalat, saatsin tööpakkujale kirja, kus palusin tagasisidet. Vastuseks sain, et otsust pole veel tehtud, aga otsusest teavitavad nad ainult kandidaate, kes on oodatud intervjuule.

Kas see ongi meie tööjõupuuduses vaevlevate tööandjate tase? Ma saan aru, kui nii käitutakse näiteks poemüüja otsimisel, kus kandidaate on kümneid või sadu. Aga kui töökoht nõuab natuke rohkem ja kandidaate on oluliselt vähem ning kui tööandja ootab oma kuulutuse kohaselt, et tööotsija panustaks aega põhjaliku motivatsioonikirja koostamiseks?

Kas tõesti on siis nii raske kõigile kas või kõige lakoonilisem vastus saata? Ja niipalju, kui olen kuulnud teistelt, on selline mittevastamine pigem reegel. Senikaua, kuni lühikese ja viisaka meili saatmine on ületamatult keeruline, ei suuda mina küll ühtegi juttu tööjõupuudusest liiga tõsiselt võtta.

Tänaseks olen õnnelikult uuel töökohal, aga personalitöötajate selline lugupidamatu mugavus jättis veidi mõru tunde.