Lugejad: kõik algab ikkagi arsti ja patsiendi omavahelisest suhtlusest, aga hooletus on andestamatu
"Asi on arsti suhtumises. Operatsioonile kiiruga ja pärast äpardust jääb veel õigust ülegi. Selge, et arstid on inimesed, teevad vigu, patsiendid kehad reageerida erinevalt operatsioonile ning lõpptulemused võivad olla ettearvamatud, aga hooletus on andestamatu. Kui tehti viga, siis tunnistatagu ja polikliinik tehku kõik, et patsiendi kannatusi parandada/kõrvaldada, taastusravid jne. Ei saa inimest lihtsalt kaelast ära lükata," arvas üks lugeja.
"Eestis on suureks probleemiks patsientidega suhtlemine. Siit need kommunikatsioonihäired tulenevad. Unustatakse, et patsient on elav inimene, mitte emakamüoom ega kubemesong. Inimesel on nimi ja oma elulugu. Samuti ei tea tavainimene haigusest ja operatsioonist ning võimalikest tüsistustest nii palju kui arst, kes peaks siis patsiendile need arusaadavalt selgeks tegema. Ja kui juhtubki, siis seletama, miks siis nii läks ja vabandama. Me ei ole jumalad ega seega eksimatud. Tegijal juhtub. Mida rohkem lõikad, seda suurem võimalus, et tuleb ette ka üllatusi. Samas peaks ka arst enne opile minekut kõik läbi mõtlema ja alati abi kutsuma, kui oma mõistus otsas. Kaks pead ikka kaks pead," ütles teine lugeja.
"Probleemiks ei ole sageli erialased oskused vaid suhtumine patsienti. See on nõuka aja pärand, et arst keelab, poob ja laseb. Tänapäeval peaks patsient olema võrdne osapool raviotsuste tegemisel, kuid uus suhtumine on visa juurduma kui on harjutud määrama. Kui julged küsida, muutub suhtumine veelgi jäigemaks ja kohati juba üleolevaks, arstid ei esitle ennast jne. Haigus on patsiendil ja seega ka vastutus selle ravimise või mitte ravimise eest ning arst on vaid spetsialist, kes peaks lugupidaval viisil andma vaid spetsialisti arvamuse, mida haige kas kasutab või kasutamata jätab. Mõtteviisi muutmine on aeganõudev protsess ja eeldab ka patsientide poolset ümberhäälestumist. Head kommunikatsiooni- ja erialased oskused ei ole vastandid, vaid teineteist täiendavad eeldused, et koostöö sujuks kenasti," sõnas kolmas lugeja.
"Suhtumine on see, millest kõik alguse saab. Arstid, ametnikud, poliitikud. Süüdimatult "kruvitakse" inimeste närve ja ollakse seejuures ringkaitses. Kõige suurem turvarisk on just sedalaadi asjapulkade armee, kes hävitavad kodanike lojaalsustunnet," arvas neljas lugeja.
"Haigla teeb räige ravivea, patsiendile tekitatakse meeletu püsiv tervisekahju ja haigla keeldub isegi kindlustusega kaetud summat hüvitama?! Ja ka patsiendi käitumine on kummaline. Nõuab haiglalt tšekkide alusel välja mingit morsiraha. Miks ei ole patsient teinud Terviseametile avaldust Fertilitase kohta, et alustataks juhtumi uurimist? Miks ei ole patsient võtnud advokaati ja andnud Fertilitast kohtusse? Hüvitis sellise ravivea eest oleks mitu tuhat eurot. Fertilitas ülbitsebki sellepärast, et patsient üksinda nõuab oma õigust. Saatku neile advokaadid ukse taha ja andku tsiviilhagi sisse. Küll siis lõpeb ka ülbitsemine," annab nõu viies lugeja.
