Jõhkralt mõrvatud väliseestlase õe esimene intervjuu: Reeda viimane teade oli kirjutatud eesti keeles
Need sõnad lausus jõhkralt mõrvatud väliseestlase Reet Jürvetsoni (Jurvetson) õde Anne oma esimeses pikas intervjuus meediale. Sõja eest välismaale pagenud Eesti perekonnas üles kasvanud Anne, kelle õe Reeda surnukeha alles tänavu identifitseeriti, on seni keeldunud sellel teemal intervjuude andmisest ning piirdunud vaid kirjalike avaldustega. Nüüd rääkis see 73-aastane vanadaam Kanada väljaandele La Presse perekonna loo.
La Presse'i ajakirjanik kohtub Annega tema Kanada kodus. Saamaks julgust, on vanadaam kinnitanud enda sinisele kampsunile õele Reedale kuulunud prossi. Intervjuu ajal ta pigistab seda sageli oma peos.
Kuigi Anne polnud enda õest peaaegu 50 aastat kuulnud ja idee õe võimaliku surma kohta kasvas temas pidevalt, siis lootis naine ikkagi südames, et Reet on elus. Anne lootis, et tema õel on perekond ja edukas karjäär. Ta lootis, et Reet on kogenud armastust ja ehk ühel päeval ilmub ta välja.
"Nüüd ma tean, et midagi sellist ei juhtunud. Ta oli kogu selle aja surnud."
Viimane sõnum oli eesti keeles
Reet oli 19-aastane, kui ta Los Angelesse läks, meenutab Anne. Tema unistus oli viimaks tõeks saanud. Ta oli pikalt raha selleks kogunud ning lahkunud selleks isegi vanemate korterist vanaema juurde Torontosse, et seal Kanada Postis töötades raha teenida.
Olles maandunud USA-s, kirjutas Reet perele Montrealist postkaardi. Temaga on kõik korras, teatas Reet eesti ehk Teise maailmasõja eest välismaale pagenud vanemate emakeeles. Anne mäletas seda postkaarti veel äärmiselt eredalt. "Ta palus meil mitte muretseda." See oli aga viimane teade, mida nad oma armsalt Reedalt kunagi said.
Hiljem saatis perekond Californiasse ühe inimese Reeta otsima, kuid aadressil, mis oli tollel postkaardil, teda enam ei elanud. Seega hakkas pere tasapisi leppima ideega, et Reet ei naase.
Samas neile armsa pereliikme lahkumise vari jäi peret kummitama. Reeda isa ei rääkinud temast enam ning ema hakkas oma tütre toas magama. Ta saatis iga aasta Reedale sünnipäevaks tervituskaardi. Anne leidis need veel hiljem kolides lauasahtlist. "Ta kirjutas neile peale Reet ja lisas sinna järgi küsimärgi, nagu ta ei teaks, kuhu kiri postitada," rääkis Anne.
Reeda mõlemad vanemad ja vend Tõnu on praeguseks surnud. Anne tänab jumalat, et see juhtus enne seda, kui tuli teade Reeda 150 noahaavaga surnukeha leidmisest kraavist.
Peretuttav tundis surnukeha ära
Uudis Reedast jõudis nendeni mullu suvel, kui üks Jürvetsonide perekonnasõber märkas USA identifitseerimata surnukehade veebilehel roheliste silmadega brüneti pilti, kes tundus talle tuttav. Ta võttis kohe ühendust Anne tütre Lindaga, kes märkas sarnasust Reedaga.
Linda läks seejärel oma abikaasaga ema juurde. Nad istusid Anne kõrvale diivanile, kus lähedal asetses klaver, millel Linda lapsena oma tädi Reedaga aegajalt mängis. Anne mäletas, et paarike vaatas teda veel toona natuke liiga pühalikult. "Nad rääkisid mulle kohe. Nad arvasid, et leidsid mu õe. Ta oli mõrvatud," meenutas vanadaam.
Anne jaoks saigi suurim õudusunenägu tõelisuseks. "Kuskil sügaval sisimas ma alati kahtlustasin, et ta on Jane Doe (identifitseerimata surnud naine - toim.). Ma olin seda isegi oma tütrele öelnud. Ma arvasin, et ta on kuskil surnud ja keegi ei tea, kes ta on."
Paar kuud peale teate saamist tulid ka DNA tulemused, mis kinnitasid halvimat. Perekond oli aga selleks ajaks juba kindel. Surnukehal oli Reeda sünnimärk ning naisel oli sõrme ümber sõrmus suure punase kiviga. Sõrmus, mida Anne teadis liigagi hästi, kuna tal oli samasugune. See oli kingitus nende isalt. Peale uudise kuulmist otsis Anne enda oma üles ja hakkas seda uuesti kandma. Ta suurendas samuti väljapanekuks ühe Reeda vana pildi, mis oli tehtud Reeda leeripäeval. Ta oli 16-aastane. Ta naeratas.
"Ta oli tüdruk, kellel oli suur potentsiaal. Mu süda murdub teadmises, et ta lahkus nii vara, enda elu koidikul," ütles Anne.
Kes tappis Reeda?
Küsimusele, et kes võis tema armsa õe tappa, ei oska Anne mitte midagi vastata. "See koledus ei mahu minu arusaamadesse," rääkis Anne. Samas lisab vanadaam, et teooriat kurikuulsa Charles Mansoni sekti ohvriks langemise kohta perekond eriti ei usu.
Politsei on öelnud, et nad otsivad seoses juhtumiga taga meest nimega John või Jean, kellega Reet olevat kadumise aastal ehk 1969. Montrealis kohtunud. Mees olevat Reeda sõprade sõnul kuulsa laulja Jim Morrisoni moodi.
"Ma ei tunne teda. Ma ei ole temast kunagi kuulnud," rääkis Anne, kes ei mõista, kuidas keegi ei suuda kirjeldusele vastavat Jeani mäletada. "Fakt, et keegi ei räägi, teeb asja veelgi rohkem kahtlaseks," arvab Anne.
Suveniirid ja kahetsus
Kuna Anne on jumalakartlik naine, siis tahtis ta Reeda põrmu tuua koju Kanadasse. See pole aga võimalik, kuna naine tuhastati ja maeti kuhugi Los Angelese massihauda.
Reeda isiklikud asjad, mis toona surnukeha juurest leiti, ei ole samuti säilinud, kuna möödunud on ligi 50 aastat. Eelmisel nädalal (intervjuu tehti juuni lõpus - toim.) pidas perekond Montrealis ühes Eesti kirikus väikese mälestusteenistuse. Anne luges ette pika järelhüüde. Altaril olid lilled ja foto. Aga polnud midagi, mida maha matta...
Õele Annele on jäänud aga mälestused lapsepõlvest ja irratsionaalne süütunne. "Kas ma oleks saanud teha midagi rohkemat?" küsib ta intervjuu käigus korduvalt.
Anne tütar andis ema rahustamiseks talle kaks papagoid, kuna Annel ja Reedal olid väiksena kodus samasugused - Jukku ja Siiri. Anne meenutab, et õega näidati neile igasuguseid trikke ja Reet oli neist lummatud. Ta armastas loomi.
Kui Anne tütar linnud talle tõi, nuttis naine 10 minutit lakkamatult. Nüüd veedab ta nendega sageli koos aega. Kui ta nendega mängib, räägib ta justkui Reedaga. Varsti õpetab ta neid ka piruette tegema.
