Lugeja: eluheidikute avalikkusest ära ajamine pole probleemi lahendus
Toon näite Torist. Tori kaupluse juures on istepink ning sealgi armastastavad pidevalt kohalikud mehed istuda ja õlut rüübata ning see pahandab kaupluses käivaid inimesi. Tori vallavanem Kaie Toobal ja konstaabel Janek Saharenko on meestega rääkimas käinud ning soovitanud neil leida uus kogunemiskoht, kus nad saaksid omaette istuda. Toris oli muidugi ka aastaid niinimetatud "kuuse baar" ehk kuused, kus all mehed istumas käisid, aga kuna see asus Tori sotsiaalmaja läheduses, siis keelati meestel seal istumine ära ning kuused saeti maha.
Targem oleks siiski leida eluheidikutele ja niinimetatud loodusenautijatele sobiv koht istumiseks ja kooskäimiseks, aga mitte nende ära ajamine igast kohast. Ega inimene pole mingi hulkuv kass ega koer, et põrutad jalaga vastu maad ja käratad, et kasi minema.
Riik peaks tegelema rohkem eluheidikute probleemiga ning tegema individuaalset nõustamist, et aidata nad uuesti normaalsele elule tagasi. Esmalt tuleb esitada küsimus, et miks on saanud inimesest eluheidik ning siis juba probleemidega edasi tegeleda.
Kui inimene on kaotanud töö ja sissetulek puudub, siis ei suuda ta makse maksa ja ongi kodutu. Seejärel algabki inimese allakäik. Tavaliselt rusutud elu ajab inimesed alkoholi tarbima ja selle küüsist juba lihtsalt vabaneda pole võimalik.
Kui inimene jääb töötuks ja kodutuks, siis annab riik talle piltlikult öeldes jalaga tagumikku, sest tegemist on kapitalistliku riigiga ning sotsiaalne olukord huvi ei paku. Iga töötu ja kodutu pole oma masenduse juures võimeline ka ise sellest "mustast august" välja tulema ja nii need eluheidikud tekivad ning eks koos käiakse istumas ikka sel põhjusel, et oma päevadesse natukenegi päikest tuua ja muljeid vahetada ning selle juurde käib ka alkoholi tarbimine.
Selle asemel, et valitsus tegeleb parteipoliitika ajamise ja reitingutega, aidaku parem eluheidikuid.