Varjupaigataotlejate perest eraldati lapsed, sest kasuisa sundis neid vaheldumisi nälgima ja oksendamiseni sööma
Mai alguses jõudis Eestisse naisest, mehest ja nende kahest algkooliealisest lapsest koosnev perekond. PPA välismaalaste talituse migratsioonijärelevalve juhtivametniku Katrin Tammekuni sõnul jõudis perekond Eestisse rongiga, neil olid kaasas dokumendid ja Eestis pöördusid nad võimude poole, palumaks rahvusvahelist kaitset. Nende osas tehti piirilt keelduv otsus. Miks nende taotlust põhjendatuks ei peetud, PPA ei avalikusta - varjupaigataotlemise protsess on konfidentsiaalne. Igal juhul kaebas pere otsuse edasi ja jäi rahvusvahelise kaitse taotleja staatusesse.
Naine on laste ema ja mees nende kasuisa. Perekond paigutati Vao varjupaigataotlejate majutuskeskusesse, kuid protsessi käigus diagnoositi naisel raske haigus. Et tegu on delikaatsete andmetega, siis pole haiguse täpset iseloomu võimalik avaldada. Kuid arvestades, et ema on lastest isoleeritud, võib eeldada, et tegu on nakkushaigusega.
Naine vajas ravi, kuid keeldus ravile minemast, oli agressiivne ja nii sekkus tema haiglasse toimetamiseks politsei. „Ühelt poolt oli vajadus kaitsta majutuskeskuses viibijaid, teiselt poolt naist ennast, et ta võtaks rohtu ja oleks lastele olemas,“ selgitas Tammekun.
Koos diagnoosiga siirduti Eestist ära paremat elu otsima
Enne ravile paigutamist lahkus terve perekond omavoliliselt nii Vao majutuskeskusest kui Eestist ja peeti kinni Lätis. Kehtivate seaduste ja kokkulepete alusel andis Läti nad Eestile tagasi. „Nad olid tõenäoliselt teel parema elu pole, aga millisesse riiki nad tahtsid jõuda, selle kohta meil info puudub,“ sõnas Tammekun.
Juuni keskpaigas koliti pere ümber Vägeva majutuskeskusesse, mis on spetsiaalselt mõeldud perede mugavamaks majutamiseks.
Sel ajal, kui naine oli juba haiglas, otsustas mees koos lastega ühel õhtul Vägeva keskusest lahkuda. Nende asukoht oli teadmata kuni kella 23ni õhtul, majutuskeskust pöördus politsei poole ja politsei asus neid taas otsima.
Kui mees majutuskeskusesse naasis, tehti otsus suunata mees ja lapsed rangema järelevalvega majutuskeskusesse, politsei pöördus kohtu poole vastava loa saamiseks. Kohus andis loa mehe ja temaga koos olnud kahe lapse paigutamiseks Harku kinnipidamiskeskusesse. Lapsed otsustati koos temaga kinnipidamiskeskusse paigutada, sest mees oli laste ainus tuttav ja usaldusväärne inimene Eestis.
Kuid kuna see mees ei olnud asjade käiguga rahul, alustas ta Harkusse saabudes näljastreiki ja allutas endaga koos näljastreiki pidama ka kaks alaealist last. Seejärel tuli kohe teine äärmus, ta sundis lapsi sööma, kuni nad hakkasid oksendama, kirjeldab Tammekun olukorda. „See tõi kaasa sellise olukorra, kus juba ka teised kinnipidamiskeskuses viibivad inimesed sekkusid ja üritasid meest takistada.“
Väärkohtlemist märkasid ka teised kinnipidamiskeskuse elanikud
Kui PPA ametnikud olid saanud signaali, et lastele hakkab olukord kriitiliseks muutuma, pöörduti sotsiaalkindlustusameti poole, amet otsustas mehe lastest eraldada ja paigutada lapsed asenduskodusse. Mõni päev hiljem tuli ka kohtuotsus jätta lapsed asenduskodusse ja mees kinnipidamiskeskusesse. Naine viibib endiselt haiglas ravil.
Tammekuni sõnul on naisel võimalus lastega telefonitsi suhelda. Kui mehel on olemas raha, et endale telefonikaart soetada, siis võib ka tema lastele helistada, seda ei saa piirata.
„Mehe puhul on ilmselt tegemist tugeva iseloomuga inimesega, kes tõenäoliselt suudab mõjutada inimesi tegema seda, mida tema tahab. Suure tõenäosusega on ta mõjutanud naist käituma nii, nagu tema tahab ning samuti mõjutanud lapsi käituma nii, nagu talle kasulik on. Perega vesteldes oli näha, et kui ametnik pöördus laste poole, siis enne kui lapsed julgesid vastata, vaatasid kasuisa poole, et kas võivad vastata. Oli ka selliseid märke, et kui laste käest midagi küsiti, siis mees oma emakeeles ütles midagi lastele ja lapsed kordasid,“ kirjeldas Tammekun pereelu dünaamikat nii, nagu ametnikud seda nägid.
Selline autoritaarsus iseenesest ei annaks alust pereellu sekkumiseks, ka otsest vägivalda selles peres ei tuvastatud.
„Kultuurilised eripärad võivad ju tingida erinevaid peremudeleid, aga see ei tähenda, et see on normaalne, kui lapsi sunnitakse oksendamiseni sööma,“ ütles Katrin Tammekun.
Temaga nõustub ka sotsiaalkindlustusameti lastekaitse üksuse juht Eve Liblik. „Kõik kultuurilised eripärad ja korraldused, neid saab arvestada, aga lastekaitseseadus kehtib kõigile,“ sõnas ta.
„Riik vaatab seda protsessi alati laste õiguste ja heaolu seisukohast. Seadus ütleb sõnaselgelt, et parim kasvukeskkond lapsele on perekond ja esmane vastutus lapse heaolu tagamise eest on lapsevanemal. Riik pakub lapsevanemale, kui on probleeme lapse kasvatamisel, tuge ja abi, leiab meetmeid, kui vanemal jääb vanemaoskustest puudu. Uue seaduse võtmesõna on ennetustegevus, mida varasemas seaduses ei olnud,“ rääkis Liblik.
Tema kinnitusel on perest eraldamine on viimane ja äärmuslik meede, mida kasutatakse vaid siis, kui teised abinõud pole aidanud ja laps on hädaohus ja lapse jäämine perre on talle ohtlik. See on äärmuslik meede ja seda saab teha ainult 72 tunniks. Pikendada saab seda kohus.
Libliku sõnul oli perest eraldamise juhtum selle aasta jooksul esimene ja üldse esimene varjupaigataotlejaid puudutav selline otsus.
Kohtumäärus käib hooldusõiguse ajutise peatamise kohta
„Olukorra kirjeldusest nähtus, et ilmselt on oht tervisele ja elule ja siis me selle otsuse tegimegi. Otsuse tegemine on täpselt reglementeeritud ja see kehtib 72 tundi. Seejärel anti olukorrast teada kohalikule omavalitsusele. Kohalik omavalitsus analüüsis olukorda, käis kohapeal, suhtles lastega ja sedastas, et olukord on jätkuvalt halb, kasuisa käitumine manipuleeriv ja nii see kohtumäärus tehtigi. Kohtumäärus räägib ajutisest hooldusõiguse peatamisest,“ rääkis Liblik.
Nüüd on lapsed asenduskodus, eestkostjaks on kohalik omavalitsus. Hooldusõigus on emal, kuid tema on haiglas.
Lastel on võimalik emaga ühendust pidada. Silmast silma neil hetkel kohtuda võimalik ei ole.
Asenduskodu on Eve Libliku kinnitusel ette valmistatud teisest riigist laste vastuvõtmiseks ning oskab töötada ka väga traumeeritud lastega.
PPA info kohaselt on lapsed täiesti kohanenud, sööma hakanud, suhtlevad teistega – peres on ka teisi lapsi -, nad ei ole eraldunud. Neil on suhtluskeel, mis võimaldab suhelda teiste lastega.
Peres ei ole küll kedagi, kes lastega emakeeles räägiks, kuid neid on külastanud ka emakeelne tõlk.
Olukorra muutumist lähiajal ette näha pole
Seda, kas ja kuidas olukord lähiajal muutuda võib, on raske ette näha. Et laste kasuisaga oleks lootust ühist keelt leida, on raske uskuda. „Ta leiab, et temal on õigused. Ainult õigused ja ainult tema õigused. Mingist ratsionaalsest põhjendamisest ja muutumisest ei ole, ma kardan, juttugi,“ nentis Katrin Tammekun.
Eve Liblik ütleb, et kaugem eesmärk on alati see, et laps saaks perre tagasi, perele pakutakse selleks erinevaid teenuseid ja nõustamisi, pereteraapiat. Konkreetne juhtum on aga keskmisest keerulisem.
Kui kohtust tuleb otsus, et perekond tõesti varjupaika ei saa, on neil edasikaebeõigus. Kui ühel päeval peaks riigikohtust tulema lõplik otsus, et nad ei kuulu rahvusvahelise kaitse alla, tuleb neil ilmselt kodumaale tagasi minna. Esialgu on aga ette näha, et praegune olukord kestab veel mõnda aega.
