Lugeja: näen, kuidas noored end maru optimistlikult tapavad
Tänane Päevaleht avalikustas praktikantide eksperimendi, kas ja kui kiiresti noored tegelikult tööd leiavad ja saavad. Siin on ühe lugeja arvamus samal teemal.
Iseasi, kuidas töö ja töötasu sobivad ning kauaks sinna paigale jääda suudetakse. Just sellistest kohtadest, kus on meeletu kaadrivoolavus, helistatakse tagasi ööpäeva jooksul. Noor inimene võib ju endale seda "väikest lõbu" kogemuste omandamise ja väikese taskuraha teenimise eesmärgil lubada, aga vanematele inimestele on see tõeline tragöödia, kui ta mujale tööle ei saagi.
Tahaks nagu ikka stabiilset tööd ja ellujätvat sissetulekut, mida pole üldse kerge leida ka omal alal väga kogenud "vanuritel". Põhjus on tavaliselt küllaltki lihtne - normaalseid töökohti liigub väga vähe ja enamasti hõivatakse need tutvuste kaudu. Teine põhjus kipub sageli olema see, et tahetaksegi noori, kes jaksavad veel mitme eest rabada ja on jube (põhjendamatult, isegi rumalalt) optimistlikult meelestatud.
Olen isegi rabanud nagu segane, nii tore oli, kuni tervis hakkas jupsima ja jõudsin töövõimetu staatusesse. Mis omamoodi on praeguseks isegi õnn, kuna lõpuks ometi leidsin pensioni kõrvale endale sobiva ja meeldiva osakoormusega töö, mis mind ainult palgast elades paraku ära ei toidaks ka täiskohaga töötades.
Sain taas tõdeda, et tööandja tahab ikka mitu nahka koorida, kuna üks inimene peab mitme koormat kandma ja nõudmised on seal juures oi kui kõrged, aga palk oi kui madal. Riigil ei maksaks halada, et meil on nii palju töövõimetuspensionäre, kui süsteem ise meid toodab. Mina - vana ja kogenud meditsiini vallas, kui nüüd kodus olev inimene - näen, kuidas noored end maru optimistlikult tapavad.
Kusjuures kõik see töötervishoid ning töö- ja puhkeaja seadus on üks suur mull. Tulevikus polegi meil vanaduspensionäre, kõik on varakult töövõimetud.
