Varro Vooglaid selgitab Tsahknale ja Ossinovskile saadetud pöördumise tagamaid: rasedust peab haiguseks sotsiaalministeerium, mitte mina

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks eestvedajad Varro Vooglaid ja Markus Järvi saatsid sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknale ning tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskile kirja, kus nõudsid tänavakampaania "Kumm on seks" peatamist. Pöördumises on sugulisel teel levivate haiguste nimistus märgitud ka rasedus.

Järgnevalt selgitab Varro Vooglaid pöördumise tagamaid.

Delfi avaldab Vooglaiu pöördumise täismahus.

Eile hommikul saatsime SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks nimel Sotsiaalministeeriumi juhtidele Jevgeni Ossinovskile ja Margus Tsahknale pöördumise, millega taotlesime paljusid inimesi häiriva ja maksumaksjate raha vastutustundetult tuulde laskva kampaania “Kumm on seks!” peatamist.

Ministeeriumist leidis meie pöördumine väga kiiresti tee ajakirjanikeni, mis omakorda päädis äraspidise kajastusega portaalis Delfi. Nimelt avaldas Delfi artikli, milles eiras meie pöördumise tuumaks olevaid seisukohti ning võttis selle asemel kinni paarist sõnast, toonitades isegi “uudise” pealkirjas, nagu oleks minu hinnangul rasedus suguhaigus.

Raske on öelda, kas seesugune tõlgendus tuleneb Delfi toimetuse pahatahtlikkusest, funktsionaalse kirjaoskuse piiratusest, neist mõlemast või sootuks millestki muust, aga loomulikult ei pea mina rasedust haiguseks. Nagu meie pöördumises on selgelt osundatud, näib kampaania “Kumm on seks!” lähtuvat primitiivsest või koguni loomalikust inimesepildist ja haiglasest mentaliteedist, mille kohaselt käsitletakse rasedust justkui suguhaigust, millest saavat kummi kasutamise abil võrdlemisi edukalt hoiduda.

Seda, et Sotsiaalministeeriumis käsitletakse rasedust haigusena juba palju aastaid, olen toonitanud varemgi ning aastate eest olen seda küsimust ka ministeeriumi kõrgete ametnikega arutanud.

Esimest korda kirjutasin probleemist ajalehes Postimees juba rohkem kui kümme aastat tagasi. Teravamalt tõusetus küsimus 2008. aastal, kui pöördusime Elukultuuri Instituudi, Noorte Konservatiivide ja Eesti Lastevanemate Liiduga antud probleemiga seonduvalt õiguskantsleri poole ning kui avasime Elukultuuri Instituudiga portaali Abort.ee.

(Muuseas, portaali avamisele reageeris Delfi juhtkirja tasandil nõudega, et portaali loomiseks Hasartmängumaksu Nõukogust saadud raha tuleks tagasi maksta, kuna tegu olevat äärmusliku, ajupesuga piirneva, radikaalse, usulise fanatismi tunnustega, demagoogilise, faktimoonutusi kätkeva ja objektiivsusest kaugel seisva leheküljega. Seejuures ei toodud aga muljetavaldava sildistamise juures välja mitte ühtegi asjaolu, millest nähtuks nende hinnangute paikapidavus.)

Sotsiaalministeerium protesteeris mh portaalis esitatud väite vastu, et ministeerium käsitleb rasedust haigusena. Meie vastuväidetele ei osatud aga midagi mõttekat vastata ning lõpuks taandus vaidlus sellele, et ministeeriumi asekantsler lihtsalt palus meil sellise väite portaalist eemaldada.

Mina ei pidanud aga toona ega pea ka praegu võimalikuks sellisele palvele vastu tulla, sel lihtsal põhjusel, et meie poolt esitatud väide vastab tõele. Nimelt on Vabariigi Valitsus rahastanud juba aastaid olulises osas iga viimast kui aborti ehk raseduse katkestamisest, sõltumata raseduse katkestamise põhjusest. Seejuures rahastatakse maksumaksjate rahaga ka valikaborte ehk aborte, milleks puudub igasugune meditsiiniline näidustus, Vabariigi Valitsuse määruse alusel, mis kannab pealkirja “Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu”.

Kokkuvõtlikult tähendab see, et kuivõrd täiesti normaalse raseduse katkestamist peetakse tervishoiuteenuseks, siis järelikult käsitletakse rasedust ennast haigusena – olgugi, et valikabort ei ole tegelikult suunatud kellegi tervise parendamisele, vaid otse vastupidi: see on suunatud sündimata inimese elu ja tervise hävitamisele ning võib tõsiselt kahjustada ka ema vaimset ja füüsilist tervist.

Kahtlemata on selline mõtlemine, mille kohaselt peetakse täiesti tervete sündimata laste elu tahtlikku ja vägivaldset hävitamist mitte kuriteoks, vaid riiklikku rahastust väärivaks tervishoiuteenuseks, mitte ainult äraspidine, vaid haiglane. Aga ühtlasi on see kõnekaks näiteks, kui ränga mõistusevarjutuseni võib viia vasakpoolne ideoloogiline dogmatism, mille kohaselt on indiviidi vaba eneseteostus ülimaks hüveks – hüveks, mille kehtestamisel võib ohvriks tuua nii loogilise mõtlemise kui ka kõik teised hüved, kaasa arvatud süütute laste elu.

Kokkuvõtteks võib niisiis öelda, et kui Delfi toimetus otsib kedagi, kes tõsimeeli käsitleb rasedust haigusena, siis tuleks pilk pöörata mitte minu, vaid Sotsiaalministeeriumi ja Vabariigi Valitsuse poole. Minu roll piirdub selle teemaga seonduvalt üksnes probleemile tähelepanu juhtimises.

Mis puutub aga Vabariigi Valitsuse aastatepikkusesse rahalisse toetusse igale viimasele kui abordile, siis minu tungiv ettepanek seisneb jätkuvalt selles, et maksumaksjatelt karistuse ähvardusel ära võetud raha tuleks kasutada mitte süütute laste tapmise finantseerimiseks, vaid laste vastuvõtmise ja üleskasvatamise toetuseks – just nagu tuleks maksuraha kasutada mitte homoseksuaalsetest suhetest positiivse kuvandi loomiseks, vaid terve ühiskonna aluseks olevate perekondlike väärtuste esiletõstmiseks.

Nõnda toimiks väljasureva rahvaga riigi valitsus, mis tegutseks mitte lähtudes kramplikult etteantud ideoloogilistest konstruktsioonidest, vaid püüaks ausameelselt töötada põhiseaduse vaimus ja luua eeldusi selleks, et meie riik oleks pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus ning tagatiseks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Seonduval teemal olen varem korduvalt kirjutanud.