Lugeja noorte rehabilitatsioonikeskusest: vanemad eiravad enda probleeme, tehes noorimast ja patuoina

Sotsiaaltöötaja Kadri-Ann Lee tahab Kanada eeskujul paari aasta jooksul ka Eestis käivitada programmi, mis annaks 14–18-aastastele uimasti­tarvitajatele võimaluse ­elada vabatahtlikult pool aastat spetsiaalses rehabilitatsiooni­keskuses võõrutusravil. Delfi lugeja arvates näitab aeg, kas selline programm on tõhus variant noorte abistamiseks.

14-18 on päris mõjutatav iga. Mõnel juhul pole tegemist sõltuvuse, vaid ulja noore maksimalismiga - proovin kõike korra. Mõni kasvab sellest välja, suudab aja jooksul keelduda/loobuda. Samuti on tegu haavatava eaga, kus mistahes sündmus väljaspool isiku kontrolli (nt lähedase surm) mõjutab sügavalt ning ainete tarvitamine on üks ajutistest "lahendustest". Sellisel juhul on toetus samasuguse asja läbi elanud isikute grupilt vajalik. Minu teada on olemas temaatilised laagrid. 14-18 on juba sobivas vanuses olemaks iseendast noorematele toeks.

Eestis on ka sõltumatuid sõltlaste tugigruppe, mida võib proovida. Nii-öelda eneseabi rühmad. Samuti võib abi olla kogemusnõustajast.

14-18 aastane on veel suure tõenäosusega vanemate tiiva all. Laps (kuigi nad end selleks loomulikult ei pea) on perekonnas toimuva peegel. Sõltuvuse puhul on haige terve pere, tarvitamisel võib olla ajalugu jne. Tegemist pole teismelise mässuga, et vanemad lihtsalt kiusavad, vaid vanemad ka tegelikult eiravad enda probleeme, tehes noorimast patuoina. See võib olla peidetud oi kui kauni fassaadi alla...

Läbi aegade on joomahullust asendatud ka usuhullusega, kuid see pärsib suure tõenäosusega isiksuse arengut, reaalsuse taju ning ei sobi tänapäeva ühiskonnas hakkamasaamiseks. Religioosne ajupesu on aga tihti vaestele, ühiskonna alamkihile ainus võimalik variant. Sõltuvusest vabadena jätkavad nad tihtipeale oma väikestes, suletud ringkondades edasi tegutsema, kuid ei rehabiliteeru ühiskonda tagasi.

Subjektiivse vaatlejana leian, et Eestis on sõltuvusel halb maik juures, tegemist on justkui tabuteemaga, asjast lõigatakse mastaapselt kasu. Narkomaane käsitletakse kurjategijatena, eksides põhjuse ning tagajärjega.

Oma eluga p****s olev inimene on igal juhul kellelegi kuskil kasu(m)lik. Lisaks on meil hunnik n-ö high functioning alkohoolikuid/narkomaane, kes elavad samuti eituses, et ained on nende isiksuse degradeerinud. Miljon häda ja utoopiat ei kusagil. Eks aeg näita projekti tõhusust.