Lugeja saadud liiklustrahvist: trahvida oleks võinud liikluse takistajat, kuid mitte juhti, kes liikluse takistamise vältimiseks tegi möödasõidu
Meie teeme, mis meie tahame, teie teete, mis meie ütleme
31.07.2016 sõitsime abikaasaga Viljandist Tallinna poole. Esmalt viibisime pikalt liiklusummikus, mis oli tekkinud silla remondi tõttu ja tekitas Tallinna suunal sadadest autodest koosneva pika kolonni. Miks sellisel ajal, kui toimub Viru folk ja muud suuremad üritused, toimub ka silla remont, vot ei tea öelda, kuid nii see oli - liiklus oli häiritud.
Seejärel Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa teel sõitis meie ees pikalt auto, mille kiirus oli alla 80 km 90 km alas takistades kogu liiklust. Nii need nn korralikud sõitsid kõik hanereas liiklustakistaja järel, kuid tegijamad panid kimades mööda.
Ka minu ontlik abikaasa, kes on alati liikluses väga viisakas kõiki ette, taha, vahele ja üle lastes, sooritas lõpuks möödasõidu, mille tõttu toimus kiiruse ületamine. Ja siis...
Hoolimata sellest, et tegemist ei olnud tahtliku liikluseeskirjade rikkumisega, vaid normaalse liikluskiiruse tagamise ja kaasliiklejatega arvestamisega, möödasõit ei olnud liiklusohtlik ja, et enne ja peale möödasõitu oli kiirus normi piires ja eelnevaid rikkumisi registris ei ole - TRAHV 120 EUR!
Politsei pidas meie auto kinni. Tore. Nagu kalamees kalastaks akvaariumis. Politseil on ju alati võimalus möödasõidul suure tõenäosusega pidada kinni nn liiklushuligaan ja trahvi teha, kerge saak.
Kahtlen, kas liiklustrahvi määramisel mõõdeti kiirust (olemas ju automaatsed kaamerad) enne möödasõitu ja peale seda, mis oleks õiglase otsuse aluseks. Oletan, et politseipatrull peidab ennast puude taha kahe automaatkaamera vahele, et tagada tegelikud tahtlikud liiklusreeglite eirajad, kuid ei. Ta peidab sinna, kus mugav peita ja kus ei saa kindlaks teha, milline oli liikleja kiirus enne selle ületamist.
Karistust raskendavad asjaolud puudusid, kergendavad ei tulnud arvesse. Mind jäeti autosse istuma, mis metsa vahele sai pargitud ja abikaasa kutsuti politseiautosse. Oleks olnud viisakas minu ees vabandada ja selgitada, miks ja kui kauaks abikaasa politseiautosse kutsutakse, kuid kus sa sellega.
Istusin seal teadmatuses pika aja. Lõpuks ei pidanud vastu ja läksin uurima, et mis toimub. Kuna mul abikaasa välismaalane, siis jumal seda teab, mis seal kokku keeratakse ja keeratigi.
Kergendavad asjaolud otsuses olid:
1) kehtivate karistuste puudumine
2) isikupoolne süü tunnistamine
3) isikupoolne süü kahetsemine.
Otsuses on kirjas eksitav selgitus, et auto sõitis kiirusega see ja see mainimata, et tegemist oli kiiruse ületamisega AINULT möödasõidul pikalt ja tugevalt alla piirkiiruse sõitnud autost, et tagada normaalne liiklusvoog maanteel. Jääb mulje, et juht sõitis kogu aeg ületades kiirust.
Juht on väga hoolas ja korralik liikleja, kes alati järgib reegleid. Seda politsei ei tea, küll aga seda, et puuduvad eelnevad karistused ja tegemist oli kiiruse ületamisega ainult möödasõidul. Trahvida oleks võinud liikluse takistajat, kuid mitte juhti, kes sõitis normaalkiirusega ja liikluse takistamise vältimiseks tegi möödasõidu.
Me ei hoiata, me trahvime!
Tavapraktika välisriikides on suuline hoiatus. Eestis 120-eurose trahvi määramine liiklust takistava olukorra lahendamise eest korrektsele liiklejale möödasõidu hetke tabamisel ei ole heasoovlik viidates politsei ebaeetilisele käitumisele ja ametivõimu kuritarvitamisele. Tundus, et tumedam nahavärv oli ka üheks raskendavaks asjaoluks, mida kirja ei pandud, kuid politsei mõtetes oli see küll.
Politsei töö on oluline ja mitte just kergete killast ja seda enam peaksid kõik tegevused ja teenindusprotseduurid olema väga hoolikalt läbi mõeldud. Ka see, millise eetikakoodeksiga inimesed tööpostile saadetakse.
Võtsin aja ja pöördusin politsei poole kirjeldades juhtumit, abikaasa nördimust ja tegin ettepaku trahv tühistada, sain vastuseks lakoonilise standardvastuse - pöörduge kohtusse.
