Lugeja: riik ei taha kuulda hooajalisest tööst, seega ei saagi tooraine täies mahus Eestist tulla

Poodidest leiab mitmeid kaubamärke, mille kuvand on kodumaine, kuid toodete koostisosad pärit välismaalt, kirjutas hiljuti Delfi Kasuliku portaal. Lugeja arvamusel on Eestis pea võimetu väiksel ettevõttel ise oma tooraine kokku saada.

Kujutage endale ette, et ettevõtja loob väikese tööstuse, mis toodab marjateesid. Alguses tehakse prooviks ja marjadki korjatakse oma perega. Kui aga toodang hakkab minema, siis sõlmitakse lepingud. Lepingus on kenasti kirjas, kui palju talt ostetakse. Kuna aga aastatega jääb maal tööjõudu vähemaks, siis selleks, et mitte maksta tarne katkestusest tekkinud trahve, peab ostma omanik kas Poolast või Leedust toorainet.

Kui see ei maitse, on hirmsasti ebameeldiva maitse ja lõhnaga, siis mõelge vahel ka sellele, kes teile neid mammusid peaks korjama? Käsitöö on ju meil erilise põlu all. Ka riik annab oma panuse - võttes tööle nädalaks marjakorjajad, maksad riigile terve kuu sotsmaksu. Riik ei taha kuuldagi, et on olemas hooajad. Täna korjad, ülehomme on maha pudenenud. Ei saa terve aasta peale graafikut organiseerida, vaarikas aasta läbi ikka Eestis saaki ei anna.

Mis aga puutub sublimatsioonkuivatisse, siis sealt saad läbi lasta kõige vähem 100-500 kilo tooret. Külmkuivatussüsteem on hea, kuid uskumatult energiamahukas ja teeb tooraine nii kalliks, et igasugune tööjõu kulu kukub rahapuudusel kohe ära. Järgneb jahvatamine ja sõelumine, mis on samuti energiat ja raha võtvad tööd. Ise kujutan ette, et selline marjajahu oleks hea jogurtitesse, kas sellest päris norm teed saab, ei tea, ei ole proovinud.

Kuid minu jutu mõte oli selles, et ise me tööd teha ei taha. Noortega on eriti kurvad kogemused, kuid loodan, et järsku neist siiski saavad tublid inimesed. Hirmus mõnus on pahandada küll ühe, küll teise asja üle. Samal ajal inimene ise ei viitsi metsamarju korjata, isegi põlastatakse neid, kes puuke ei karda ja päeva metsas veedavad.

Müüakse aga sisse toodud kultuurmustikat, millel pole midagi pistmist meie tavalise mustikaga. Samad sõnad kultuurjõhvika kohta, Eesti rabade kuremari on ikka peajagu tervislikum ja maitsvam. Ja veel peaks inimene teadma midagi pakendiseaduse kohta. Kõik, mis Eestis pakki-purki pannakse, kõigele võib ametlikult peale trükkida, et Eesti oma, olgu krevett või ananass.

Kui ei maitse, ärge ostke. Etikett ju teid ei toida, maitse ja mekk tulevad ikka mammust.