Kurnav litsiturg
Tundsin iga närvirakuga neiu lootusetust. Vaatasin talle otsa ja raputasin õrnalt pead. Lase jalga, põgene! Sa ei pea siin olema — noor, ilus veel. Küll saavad su palged tagasi õhetama ja rinnad kaetud millegi ilusamaga, kui odav maitsetu kleidike. Neiu kahvatas veelgi ja lõi pilgu maha.
Rohkem neiu lits, preili prostituut oma pead ei tõstnud. Norgus peaga läks ta seltskonna ninamehega kõrvalruumi „tööd” tegema.
Litsimajandus on tänapäeva orjaturg, mille suhtes silmade sulgemine, või veel hullem — mille seadustamine toob meie niigi haigele ühiskonnale ainult häda ja õnnetust.
Mis sunnib kedagi litsiks minema. Kui lugeda netikommentaatoreid, on see suur ja sügav suguiha ja ahnus, mis sellise „kerge” töö peale ajab. Vabandust, aga see polnud hõlpsa tulu või meeletu seksi ärevus, mis tolle rinnaka libu silmist vastu vaatas.
Inimesed, kes on prostituutidel aidanud tagasi ühiskonda naasta, räägivad meeleheitest, vaesusest ja fakti ette asetatud saamisest. Paljudel tüdrukutel poleks muidu kodu. Paljudel pole tööd.
Ning jah, paljudel poleks muidu raha osta järgmisel hommikul uus doos uimasteid. Siit jõuame me teise probleemini, mis puudutab kõige valusamalt seltskonda, kel on kõige rohkem jõudu, et see koletu inimorjus lõpetada. Just, klientideni.
Keskmisele meessoost litsimajas käijale ei maksa rääkida valge liha otsmisest, naisekeha alaväärtustamisest ja litside masendavast elust. Tal on kama — ta ei hooli piisavalt palju omastki kehast, et seda hooramajadest eemal hoida.
Just nimelt. Litsimajadel on kerge seksi asukoha kuulsus. Ah mis ma lähen „ollikasse” liha ära rääkima (täis jootma), läheb kallimaks, kui tund aega majas panek. Jess, majast saabki odavamalt kätte: herpese, tripperi, süüfilise, ning kui veab (ja järjest enam veab), siis ka aidsi.
Ning kus need toredad üllatused ilmsiks tulevad. Igatahes mitte meestearsti juures — kui just till püksis üles ei paisteta ja otsast kuku.
Teate litsimajast kolmanda jala otsas toodud kingitusese avastab günekoloogi juures käinud seaduslik abikaasa, kolme ühise lapse ema. Arstid on seda faktorit pidanud hooramajanduse kõige hävitavamas kõrvalmõjuks — litsinduse alla hakkavad kannatama nn süütud kõrvalseisjad.
Levinud vastulause — pole see naine midagi nii süütu kõrvalseisja, kui ta mees on ”sunnitud” käima litsides. Ent praeguses Eesti ühiskonnas valitsevad väärtused, et „õige, mehelik” mees vajab vabadust ja vaheldust ning kindlasti palju seksi.
Ma poleks päris aus, kui ei möönaks veidi teemast kõrvale kaldudes Eesti naiste endi süüd. Kahjuks on paljude naiste arusaam seksist väga meestekeskne. Kusagilt (emapiimaga?) õpitud lambamentaliteet, eriti nabaalustes asjades, on paljude pereprobleemide aluseks.
Mis sai sellest rinnakast neiust edasi? Ma ei tea. Lahkusin, sest süda läikis. Ma ei teagi — kas seda põhjustas pealtkuuldud orjakauplemine või omaenese jõuetuse tunnetamine. Sain ka aru, et sellest kuuesajast kroonist, mis portjee klientidelt lõppeks välja pressis, jõudis neiukeseni vaid näljased 200.
See on alati nii, räägivad taksojuhid. Viin kunde majja, saan viis sotti. See on pool sellest, mida seksinäljane naiseliha eest maksab. Ülejäänud poolest läheb 200 majale ja ülejäänud 300 saab vaene lind osta kas süüa, riideid või narkootikume.
