TÄISMAHUS: Haldusreform kütab kirgi: 26 kohaliku omavalitsuse esindajat viisid kohtusse kriitilise pöördumise
Delfi avaldab 26 kohaliku omavalitsuse Riigikohtusse edastatud pöördumise täismahus.
Eesmärk:
1) Muudatused haldusreformi seadusesse, mis:
• Tagaks võimaluse sisuliselt hinnata, kas vald on haldussuutlik (praegu on liitmine aritmeetiline ja sunduslik ning võib teenuseid negatiivselt mõjutada)
• Sätestada oodatavad avaliku teenuse regulatsioonid (sh kvaliteedi standardid ja rahastamine) ning hinnata, kas sundliitmine on sobilik nende kriteeriumide täitmise meede. Täiendav kriteerium peaks olema KOV elanike rahulolu teenusega. 5000 elanikku ei ole iseenesest haldussuutlikkuse näitaja.
• Lisaks haldusvõimekusele peab kriteeriumina arvestama ajaloolisi, geograafilisi jmt iseärasusi, sh arvestama mõjualade, loogiliste liikumisteede ja elanike soovidega. Nendega arvestamine on praegu ette nähtud ainult erandkorras, kuid nende kriteeriumidega peaks arvestama üldreegli puhul.
• Mõistlik KOV ühinemise ajagraafik.
• Võimaldaks ka neil KOVidel saada ühinemistoetust ja täielikku hüvitist ühinemisega kaasnevate kulude eest, keda ühendatakse sunniviisiliselt.
Riigikohtult taotletakse, et Vabariigi Valitsuse poolt sunniviisilise ühendamise võimalus kehtetuks tunnistataks ning jääks vaid vabatahtlik ühinemine. Eelnev loend hõlmab sundühendamise üksikasju, mille juures on enim küsitavusi.
Haldusreformi seisukohti:
2) Haldusreformi Riigikohtusse viinud KOVid ei sea kahtluse alla haldusreformi eesmärki, vaid soovivad keskendumist sellele, et täita haldusreform sisuga, seada objektiivsed kriteeriumid ja teha kindlaks, kelle haldussuutlikkust tuleb tõsta ning kellel on see juba praegu olemas. Praegu hästi toimivate üksuste reformimine pole vajalik. See on ebasoovitav kõrvalmõju, mida saab ära hoida, kui lähtuda sisulistest kriteeriumidest ja tegelikust võimekusest.
3) Aritmeetiline liitmine on pandud asendama tegelikku probleemi lahendamist, milleks on kohaliku omavalitsuse funktsioonide jaotamine ja nende rahastamine. Tegeletakse KOVi elanike arvu osas kunstliku piiri tõmbamisega, millel ei ole tõenduspõhist alust. KOVde liitmine „kirvega“ ei lahenda probleeme.
4) Seni on avalikus kriitikas püütud rõhutada seda, justkui vaid KOV juhid ja volikogud ei soovi muutusi, kuid kõrvale on jäänud elanikud, nende arvamused, ootused ja hirmud.
5) Retoorikas rõhutatakse KOV võimekuse ja teenuste paranemisele reformi tulemusena. Tegelikkuses taotletakse pigem tõhususe, efektiivsuse suurenemist, mis võib toimuda sisulise võimekuse arvel. See on juba juhtunud nt politsei, pääste jm reformimisel. Väljaspool suuremaid keskusi ei saagi teenuste toimimine majanduslikus mõttes efektiivne olla.
6) Administratiivse iseloomuga ümberkorraldused on ikkagi asendustegevuseks sisulistele muudatustele. Tekitatakse illusioone, ootusi, mis ei täitu.
7) Esmakordselt Eesti teadaolevas ajaloos soovitakse teha ulatuslikke muudatusi, mis haagivad haldusüksused lahti ajalooliselt ja kultuuriliselt väljakujunenud kontekstist.
8) Vajalik on seni toimunud KOVide ühinemise objektiivne analüüs. Probleemsete liitumiste kogemusi tuleb jagada, selle asemel et taolisi kogemusfoorumeid vältida.
Ajakava ei võimalda sisulist läbirääkimist ning teineteise mõistmist
• Haldusreformi seadus võeti vastu juunis, see jõustus 1. juulil 2016, ühinemisläbirääkimised oleks vaja lõpetada 1. jaanuariks 2017. Selle poole aasta sisse jäi kaks suvekuud ja jääb ka jõulukuu. Nii lühikese ajaga ei ole võimalik pidada läbirääkimisi, mis sisaldaksid nii elanikkonna kaasamist ja küsitlemist kui ka läbirääkimisi piirkonna sisulise arengu mõttes. Riigikohtu põhiseaduse järelevalve kolleegium teeb otsuse küll ilmselt väga kiiresti, kuid selgus saabud paremal juhul siiski alles oktoobris.
• Vabatahtlikel liitujatel on selle protsessi loomulikuks läbiviimiseks kulunud vähemalt poolteist aastat.
Sundliitmine = sundääremaastamine
• Sundliidetavad KOVid võidakse liita nendega, kes on juba liitunud või läbirääkimisi pidanud ja investeeringutes kokku leppinud. Sundliidetav ei too kaasa oma liitumistoetust, vaid sööb nende rahakotist, kes on vabatahtlikult liitunud ja liitumistoetuse saanud.
• Liitumisleping ei pruugi jääda kehtima. Pärast uutes piirides KOV valimisi kogunev volikogu võib 2/3 volikogu häälteenamusega liitumislepingu avada ja seda muuta. See tähendab, et väiksem liidetav võib jääda vaeslapse ossa.
• Kavas on näiteks nelja Tartu lähedase valla, Nõo, Ülenurme, Haaslava ja Kambja sundliitmine, kuigi loogikat selles ühinemises ei ole. Väiksemad vallad jääksid rahvaarvult Tartu eliiteeslinna Ülenurme varju, väikeste valdade hääl kaob ära ja nad ääremaastuvad veel rohkem. 7000 elanikuga ja pidevalt kasvava elanike arvuga Ülenurmel ei oleks liitumist vaja ja ta ei ole sellest ka huvitatud.
• Sundliitmise kavaga on tekkimas hiigelpindalaga valdu hõreasustusega aladele, kus kogukondlikkuse põhimõtet ei jää. (Pärnumaale plaanitakse 1600 km2 valda)
Elanike soovi mittearvestamine, elanike heaolu võimalik halvendamine
• Lisaks riigi soovile on oluline arvestada ka kohalike elanike soove. Praegu soovitakse sunniviisiliselt liita omavalitsused, mis on erineva tasemega, mille elanikel ei ole ühist tõmbekeskust või mõjuala v.a nt Tartu või mõni muu liitujate väline KOV.
• Liituma sunnitud vaesemad KOVd võivad vajada investeeringuid seni hästi toime tulnud omavalitsuse elanike arvelt, mis kahjustab põhiseadusega ettenähtud finantsgarantiid.
KOV võimu absoluutne naeruvääristamine
• Seadus kohustab KOVi välja selgitama kohalike elanike arvamust liitmise osas. Haldusreformi seadus ei anna mingit garantiid, et Vabariigi Valitsus arvestab KOVi elanike sooviga, kui elanikkond on vastu. Siis peab KOV vaidlustama Vabariigi Valitsuse määrust sundliitmise kohta kohtus ning kaasneb segadus, sh valimiste osas. Teisisõnu ei paku seadus KOVidele reaalset kaitset.
o Kujutame ette, et KOVis läbi viidud elanike uuring annab tulemuseks ühinemisele vastuseisu. Kui KOV juht elanike negatiivse otsuse korral sooviks teha seadusest lähtuvalt elanikele kõige kasulikumat valikut, peaks ta pärast elanike ühinemisvastast küsitlustulemust hakkama kiiresti ja initsiatiivikalt juhtima vabatahtliku ühinemise läbirääkimisi, sest siis on lootust, et vallaelanikele tuleb vähemalt ühinemistasu. Kui VV ei ole valmis elanike vastuseisu tõttu sundliitmisest taganema, siis seaduse kohaselt vald liidetakse kuid ühinemistasu sellega ei kaasne. Selliselt naeruvääristatakse ja diskrediteeritakse lõplikult kohaliku võimu tasand.
• Elanike eitavat hoiakut on asunud riigi konsultandid marginaliseerima, tõlgendades seda viisil, et need, kes hääletusel ei osale, on vaikimisi poolt.
Riik otsustab ise kohaliku elu üle
• Riik on ise kohustatud KOVide võimekust tagama, kuid haldusreformiga seda ei tee, piirdudes aritmeetilise liitmisega ning veeretades vastutuse edasise eest KOVide õlgadele.
• Haldusreformi seaduse eelnõule ei eelnenud väljatöötamiskavatsust ega avalikku arutelu erinevate valikute üle. Opositsiooni ettepanekutega jäeti täielikult arvestamata. Seaduse seletuskirjas puudub piisav õiguslik analüüs. Läbimõtlemata on teine etapp – KOVide ülesanded ja nende standardid.
Kokkuvõtvalt on reform läbimõtlemata ja poolik.
• Varem vabatahtlikult ühinenud valdadega asutakse kiiruga uusi valdu sundliitma. Kohalike omavalitsuste liitmine nõuab vallalt uute elanike, piiride ja vajadustega harjumist.
o Näiteks vabatahtlikult liitunud Lüganuse, Maidla ja Püssi hakkavad just ühtsena toimimisega harjuma, kui neid sunnitakse veel Kiviõli ja Sondaga ühinema.
• VV piirkondlikesse haldusreformi komisjonidesse kuuluvad üksnes Arto Aasa alluvad ja temaga lepingu sõlminud. Rahandusministeeriumi asekantsler, regionaalhalduse osakonna juhataja, maavanemad (3-4), lepingulises suhtes regionaalne ekspert. Ühtegi sõltumatut hinge komisjonis ei ole.
• Asustus, mõjualad jm võivad aja jooksul muutuda ning põhjendatud oleks halduskorralduse kaasajastamine vastavalt muutunud olukorrale, kuid praegu kavandatav on suvaline – liidame kokku nt Puhja, Tähtvere ja Tartu valla. Sidususe, ühtekuuluvustunde asemel on oluline administratiivne tõhusus, majanduslik efektiivsus. Selle tulemusena võib niigi nõrgenenud kohalik tasand selle sisulist väärtust omavas mõttes hajuda ja lakata toimimast.
Seaduse kriteeriumid KOVde liitmiseks on puudulikud
• TÜ teadlane Veiko Sepp on Siseminiseeriumi tellimusel koostanud rahalist baasi ja elanike arvu keskmiselt seostava arvutuse. Selle tulemus on, et 3500 elanikuga KOVil on võimekused pidada põhikooli, lasteaeda, raamatukogu, perearstipunkti ja hooldekodu. 5000 elanikuga KOVil on suutlikkus pidada lisaks maagümnaasiumi, esmatasandi tervishoiukeskuse, kultuurikeskus, ujula, ühistranspordikeskus, apteek ja hambaarsti teenuseid. Selle arvutuse baas on vaid elaniku keskmine rahaline maksupanus, ning ka see ei kehti absoluutselt. Ekspertkomisjon on võtnud sellest tööst vaid arvud, kuid on hüljanud sisu, mis tingimustel see nii on.
Näiteks: 4100 elanikuga Luunja vald suudab lisaks kohustuslikele teenustele (sotsiaalhoolekanne, planeeringud, maakorraldus, ehitus, jne) pidada gümnaasiumit, kahte lasteaeda, üht algkool-lasteaeda, kultuuri- ja vabaajakeskust, noortekeskusi, suurt hulka huviringe, 2 velskripunkti, 3 raamatukogu, kaasaegset vallakeskust. Lisaks rajada ja remontida teid, välja ehitada jõesadamat, hoida korras parke, toetada kodanikuühiskonda, omaalgatust, korraldada koolitransporti (2 bussi), korraldada aastas ligi 100 kultuuri- ja spordiüritust.
• Haldusreformi kontseptsioon sisaldas erinevaid variante, sh sellist, mille puhul hinnati iga eraldivõetud KOVi võimekust, kuid leiti, et läheb keeruliseks ja on igaühe mõjusid arvestades subjektiivne. Seepärast võeti ainukeseks kriteeriumiks KOVi suutlikkuse hindamisel, et elanike arv oleks 5000.
• Jätkuvalt tegeleb riik KOV teenuste parandamise nimel mehhaanikaga, selle asemel, et tegeleda KOV funktsioonide fikseerimisega koos nende rahastamisega.
• Kui seadusesse on võetud elanike arvu kriteerium, siis miks on ignoreeritud teenuse kättesaadavuse, rahulolu ja vabatahtlike liitumiste kogemuste teadmust, ajaloolist põhjendatust, geograafilist ja demograafilist eripära jne.
Sundliite lahutada ei saa
• KOV ei saa võimalust omal initsiatiivil taganeda ühinemisprotsessist või lahkuda liitunud vallast.
• Arvestades, kui palju võimalusi on väiksemate liitujate ootuste petmiseks, ei ole neil mingit võimalust isegi ühinemislepingu muutmise olukorras vallast lahkuda või näiteks otsustada oma ühinemistoetuse suunamise üle.
Ebavõrdne kohtlemine kui täiendav mõjutaja
Juba enne KOVide tegelikku ühinemist diskrimineerib riik KOVe haldusreformi kriteeriumite alusel. Näiteks CO2 toetust lasteaedade renoveerimiseks on riik valmis maksma läbirääkivatele omavalitsustele või 5000 elaniku piiri ületavatele omavalitsustele. Samas on kohustus lasteaiateenust pakkuda ka väiksematel omavalitsustel. Riik nõuab võrdselt, kuid kohtleb ebavõrdselt mitte ainult omavalitsusi, vaid ka hõredamalt asustatud omavalitsustes elavaid inimesi. Sellega süvendab riik regionaalse arengu ebaühtsust.
Kes on innukad ühinema?
2013. a Turu-uuringute läbi viidud uuring näitas, et keskmisest suurem on toetus haldusreformile linnades ja maakonnakeskustes. Nendes piirkondades elavaid inimesi haldusreform tegelikult isiklikult ei puuduta. See tähendab, et mida vahetumalt reform isikuid puudutab, seda negatiivsem on reformi suhtes meelestatus. Kõige aktiivsem oli seisukohavõtt alevikes ja külades, kus ka arvamuste lahknemine oli suurim: toetajate osa ületas napilt mittetoetajate oma. Asulatüüpidest oli suurimas segaduses väikelinnade ja alevite elanikud: nende puhul ei osanud arvamust avaldada tervelt 1/3 ning ülejäänud jagunesid toetajateks ja mittetoetajateks peaaegu võrdselt.
Ühinemise mõju kohalikule demokraatiale
Seni vabatahtlikult ühinenud valdades on sageli kohaliku elu osas ükskõiksus suurenenud. Ühinemise järgselt on KOV valimistel osalemise protsendid langenud mitmetes ühinenud valdades.
• Nii osales 2014. a kohalikel valimistel Lääne-Saare vallas 40,9% valijatest, samas kui ühinenud KOV-ides oli osalus eelmistel valimistel 66,43%, 46,15% ja 44.29%.
• Viljandi vallas oli osalus 2013. a valimistel 53%, kuid valdades, millest see moodustus, oli enne valimisaktiivsus 68,46%, 61,93%, 57,41% ja 44,97%.
• Audru vallas oli 2013. aastal osalus 49,54%, kuid eelmistel valimistel – 62,03% ja 51,56%.
• Lääne-Nigula vallas oli 2013. aastal osalus 54,08% ning eelnevalt – 62,01%, 60,28% ja 55,3%.
Advokaadibüroo Varul esindab 23 KOVi: Abja Vallavolikogu, Emmaste Vallavolikogu, Haaslava Vallavolikogu, Illuka Vallavolikogu, Järvakandi Vallavolikogu, Kambja Vallavolikogu, Karksi Vallavolikogu, Kullamaa Vallavolikogu, Kõo Vallavolikogu, Käina Vallavolikogu, Leisi Vallavolikogu, Loksa Linnavolikogu, Luunja Vallavolikogu, Lüganuse Vallavolikogu, Mäetaguse Vallavolikogu, Nõo Vallavolikogu, Pala Vallavolikogu, Pöide Vallavolikogu, Pühalepa Vallavolikogu, Rakke Vallavolikogu, Tudulinna Vallavolikogu, Vaivara Vallavolikogu ja Ülenurme Vallavolikogu.
Lisaks on Riigikohtusse pöördunud Kõpu, Juuru ja Tõstamaa Vallavolikogu.