Maksimenko sõnul on see „veel üks alternatiiv vabadusekaotusele“.
„Sunnitööd ja paranduskeskustes viibimist … võib võrrelda kaugtööliste tööga, kes töötavad kodust kaugel, elades ühiselamutes. On ainult mõned piirangud – nad ei saa iseseisvalt tööd valida ega ilma administratsiooni loata paranduskeskusest lahkuda,“ selgitas Maksimenko.
„Muid piiranguid sisuliselt ei ole – nad elavad tavalistes ühiselamutes ning pärast karistusajast kolmandiku ärakandmist, kui ei ole mingeid rikkumisi, võidakse anda süüdimõistetule luba elada väljaspool keskust koos perekonnaga, kuid selle omavalitsuse piirides, kus asub keskus,“ lisas Maksimenko.
Pärast kohtuotsuse saamist sõidab süüdimõistetu ise paranduskeskusse, kus töötab töölepingu alusel. Ta võib kasutada mobiiltelefoni ja internetti ning pärast kuut esimest töökuud on isegi ette nähtud 18-päevane puhkus. Kohtu otsusega peetakse süüdimõistetu töötasust riigile kinni 5-20 protsenti, lisaks sellele tasub ta ühiselamus elamise ja kuriteoga tekitatud kahju eest.
2017. aasta 1. jaanuarist avab FSIN esimesed neli paranduskeskust reformitud kolooniate baasil Tjumeni oblastis Išimis, Stavropoli krais Georgijevskis, Tambovi oblastis Zeljonõis ja Primorje krais Ussuriiskis. Lisaks sellele avatakse sunnitööliste osakonnad Baškortostanis Ufas, Taga-Baikali krais Krasnokamenskis, Samara oblastis Volžskis, Smolenski oblastis Anohhovos, Arhangelski oblastis Severoonežskis, Novosibirski oblastis Novosibirskis ja Karjalas Segežas.
FSIN püüab Maksimenko sõnul arvesse võtta süüdimõistetute tööoskusi, kuid see sõltub vabade töökohtade olemasolust. Enamikku ootab oskusi mitte nõudev töö, mida Venemaal teevad tänapäeval tihti sisserännanud.
