Massiivse linnutapu ulatusest puudub ülevaade isegi jahimeeste seltsil: välismaalased sülitavad Eesti jahiseaduse peale
Saaremaal looduskaitsealal ulatuslikku linnujahti pidanud itaallaste tegevus on vaid üks näide jahiturismist Eestis. Taolist linnujahti peetakse näiteks Kihnus, Lääne-Eesti rannikualadel ning Ida-Virumaal. Huvilisi on kogu Lõuna-Euroopast. Soomest tulevate huviliste koondamiseks on tehtud internetilehekülg, kus pakutakse linnujahi võimalusi Matsalu looduskaitseala lähistel.
"Lagled tulevad sinna põldudele sööma, kogunevad enne talvitumist ning neid tullakse lihtsalt tapma," on Eesti Ornitoloogiaühingu linnukaitse komisjoni liige Mati Kose nõutu. Peibutusel kasutatakse ka elektroonilisi häälitsusi ning varitsuspaikasid.
Jahimeestel puudub ülevaade
Ornitoloog Mati Kose märgib, et tihtipeale jääb linnujaht ja sellega kaasnev suuremale osale elanikest märkamatuks. Peamiselt tõstavad häält kas rannaniitude ääres elavad inimesed või siis loodushuvilised, kes jahialadele või selle lähedal metsa satuvad. See aga ei kahanda probleemi suurust. "Kevadel 2012 nägin Kihnu läänerannas väikesel ebaseaduslikul prügi ladestuspaigal muu prahi seas suurt hulka linnulaipu. Pooleldi kõdunenud kehad olid pea määramatud," meenutab Kose, kelle arvates olid laibad tõenäoliselt toodud varasema aasta jahisessiooni ülejääkidena jahti korraldava isiku õuest. "Seal oli ilmselt sadu ja sadu linde, hinnanguliselt umbes kaks kuupmeetrit surnukehi! Aga see on vaid ühe "turismikorraldaja" üks koht ühel aastal."
"Eesti jahiturism ei ole litsentseeritud tegevus, mistõttu puudub ka vastav statistika selle ulatusest," selgitab Eesti Jahimeeste seltsi tegevjuhi nõunik, bioloog Kaarel Roht Delfile. Hobi võimalike harrastajate osakaalust annab aimu see, et möödunud aastal vormistati Eestis ligikaudu 4200 jahitunnistust välisriikide kodanikele.
Taoline nõndanimetatud tapaturism kompab oma olemuselt eetilisuse piire. "Välismaalased sülitavad nii Eesti jahiseaduse kui ka üldise heakorra peale: metsa alla jäetakse nii padrunikestasid, prügi kui ka lindude laipasid. Me ei ela enam kiviajal…" on Kose nõutu. "Kas Itaalia jahituristid tulevad siia Kihnu rannaniitudele kevadise kahju eest kätte maksma?" küsib ta.
Kinnistu omanik korraldab jahti
Jahipidamine väikeulukitele, kelle hulka kuuluvad ka jahilinnud, on kinnistupõhine ning seaduse järgi korraldab oma kinnistul jahti maaomanik. Samuti otsustab maaomanik, kus täpsemalt, millises koguses ja milliseid väikeulukeid kütitakse, märgib jahimeeste seltsi esindaja.
"Tavaliselt on initsiatiiv turisti maaletooja-poolne. Eesti jahimeeste selts ei pea sellist olukorda normaalseks, kus keegi, isegi jahikorraldaja, ei vastuta ja kindlasti tuleks otsustajatel kehtiv kord üle vaadata," märkis Roht. Lisaks ei oma jahimeeste selts ülevaadet jahihindade suurusest ning arvestuse pidamisest. "Selliseid andmeid omavad vaid jahiturismiga tegelevad ettevõtjad," lisas Roht.
Jahimeeste selts paneb südamele, et jahieeskirjade selgitamise ülesanne lasub jahikorraldajatel ning jahituristide maaletoojatel, et ei juhtuks sarnast olukorda, kus jahituristid näiteks veest linde lasevad või kohalike elanike öörahu rikuvad.
Kas jahiturism on kohalikele ettevõtjatele ja jahiseltsidele hädavajalik, et lisaraha teenida? "Ilmselt sõltub see kohalike ettevõtjate ja jahiseltside majanduslikust olukorrast. Kohapealset majanduslikku olukorda teadmata, ei saa siin mõistlikku vastust anda," märkis Roht.
Kose sõnul peaks riik olukorda kontrollima, kuna Euroopa Liidu riigina võivad taoliste direktiivide täitmata jätmisel see tuua kaasa väga suured trahvid, mis ei kaalu mitte mingil võimalusel üles kohalike maaomanike, ettevõtjate saadud tulusid.
Võimalike lahendustena näeb ornitoloogiaühingu esindaja välja seadusmuudatusi: et linnujahi alad oleks kindlaks määratud, samuti ka kvoodid, kui palju linde tohib lasta. Praeguse linnujahiturisi põhimõte on Kose sõnul järgmine: "Kvoote pole, tulge siia, tapke linde palju tahate."
