Tartu maakohus jättis eluaegse vangi ennetähtaegselt vabastamata
53-aastane Pjatnitski asus oma karistust kandma 12. mail 1983, seega on ta viibinud tänaseks vangistuses kokku ligi 33 aastat.
Vangistuses on Pjatnitski töötanud ja omandanud keskhariduse, õppinud riigikeelt ja osalenud sotsiaalprogrammides. Kehtivaid distsiplinaarkaristusi Pjatnitskil ei ole ja ta suhtleb ka vangistuses olles lähedastega. Samuti on tal võimalik asuda vangistusest vabanedes tööle.
Hoolimata neist positiivsetest asjaoludest leidis kohus, et Pjatnitski vabastamine ei ole võimalik eelkõige tulenevalt toimepandud kuritegude asjaoludest ja raskusest. Kandes karistust raskete isikuvastaste kuritegude eest ja olles karistatud 15-aastase vangistusega, jätkas Pjatnitski vanglas olles uute raskete kuritegude toimepanemist, mille eest karistas kohus teda surmanuhtlusega.
Vaatamata sellele, et süüdimõistetule anti uus võimalus sellega, et surmanuhtlus asendati eluaegse vangistusega, ei teinud Pjatnitski sellest mingeid järeldusi, vaid pani ka pärast seda toime uue raske isikuvastase kuriteo. Viimati karistati teda 3. septembril 2002, kui ta oli vangistuses viibinud ligi 20 aastat. Tänaseks on sellest möödunud 14 aastat. Kohus leidis, et eluaegset vangistust kandva isiku vabastamine vaid 14 aastat pärast viimase kuriteo toimepanemist ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise alustega ega vasta ka karistusseadustiku mõttele.
„Karistus ei kanna üksnes eri- vaid ka üldpreventiivset eesmärki — raskete kuritegude eest mõistetav ja ka ärakantav karistus peab andma ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil“, märkis kohus.
Tartu vangla ja prokuratuur ei toetanud samuti Pjatnitski ennetähtaegset vabastamist.
Seaduse järgi võib kohus eluaegse vangistusega karistatud isiku katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdimõistetu on karistusajast ära kandnud vähemalt kolmkümmend aastat.
Tänane kohtumäärus on vaidlustatav 15 päeva jooksul selle teadasaamisest.
