Riik kavatseb jahiturismi edendajate meelehärmiks linnutappu piirama hakata: ühele jahimehele jääks mahalaskmiseks alla kümne linnu
Õõvastavad lood sadadest rannaniitudel maha lastud lindudest, metsa alla jäetud linnulaipadest, tapaturismist Eestis ning jahihimuliste sülitamisest Eesti jahiseadustele on harja punaseks ajanud ka võimuladvikus. Seadusemuudatusi hakatakse arutama juba detsembri alguses.
Linnutapmine väikesaartel sai avalikkuse tähelepanu ka täpselt aasta tagasi: riigipoolsed eestkõnelejad lubasid teha jahiseaduse muudatusi - esialgu vähemalt pilootprojekti tasandil -, mis annaks võimaluse kohalikul omavalitsusel oma sõna sekka öelda näiteks sellele, kus ja mitu lindu võib jahiturist maha lasta. Siiani seda tehtud ei ole.
Riigikogu liige ja keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra ütles intervjuus Delfile, et hoolimata seadusemuudatustele vastu seisvatest jahimeestest ja jahikorraldustest, on suuremale osale selge, et samamoodi jätkata ei saa ning jahiseadust tuleb muuta.
Aasta tagasi ütlesite ERR-ile antud intervjuus, et soovite teha jahiseadusse muudatusi, mis annaks väikesaartel linnujahi lubamisel kaasarääkimisõiguse ka kohalikule omavalitsusele: et näiteks määrata, mitu lindu ja mis hetkel tohib lasta. Kui kaugel on seadusemuudatus?
Viimaste arutelude käigus on selgunud, et tegemist pole ainult väiksesaarte probleemiga. Seetõttu koguneb riigikogu keskonnakomisjon linnujahi tulevikku ja selle reegleid arutama veel detsembri esimeses pooles. Oleme teinud pidevalt selgitustööd ja tänaseks on õnneks kõigile selge, et seadust tuleb muuta. Loomulikult on jahimehed või jahikorraldajad, kes elavad jahiturismist, võimalike seadusemuudatuse vastu. Aga arusaam, et samamoodi jätkata ei saa, on tänaseks jõudnud kõikide osapoolteni. Tuleb kiita väikesaarte esindajaid, kes sellele küsimusele pidevalt tähelepanu juhivad. Näiteks Kihnus on traditsiooniks, et saare kohalikud jahimehed toovad igaüks sügisel koju paar-kolm sinikaelparti ja sellega piirdutakse. Välismaised jahituristid aga tulistavad mõõdutundetult kõiki, kes lendavad või ujuvad ning kasutavad ka keelatud peibutusvahendeid.
Eriti tundlikud on ornitoloogid maha lastud lindude hulga suhtes. Missugune oleks mõistlik piirmäär, mille ulatuses võiks näiteks üks jahiturist linde lasta?
Kuigi Eesti on väga linnurikas, siis üks võimalik ettepanek oleks seada piiranguks ühekohaline number jahimehe kohta. Aga kõige olulisem on panna keegi konkreetselt linnujahi eest vastutama. Täna hajub vastutus erinevate osapoolte vahel ja lõpptulemusena ei vastuta keegi.
Samuti on märgatud, et parte on lastud ka vees ning eriti välismaalastest jahituristidele on Eesti seadusandlus võõras. Missuguseid lahendusi näete selles olukorras?
Ka välismaised jahituristid peavad andma allkirja, et nad järgivad Eesti jahiseadustikku. Rikkumiste eest tuleb trahvi maksta ja seda on nad ka teinud. Ilmselt ei parane olukord enne, kui vastutama hakkab ka jahikorraldaja ning samuti maaomanik, kelle kinnistul lubamatul viisil tapatalguid peetakse. Mõned nädalad tagasi tulistati veelinde Haapsalu lahe ööpimeduses. Sellisel juhul peaks kohalik omavalitsus ja keskkonnainspektsioon kiiresti ja otsustavalt reageerima.
Kas looduskaitsealadel on lubatud taoline jahiturism?
Meie lääneranniku kaitsealadel ja väikesaartel, mis on tervikuna looduskaitse all, pole pole linnujaht lubatud. Aga paugutamine ja lindude tapmine Matsalu, Vilsandi rahvusparkide jt teiste mereäärsete kaitsealade piirde vahetus läheduses peletab ka kaitsealale maandunud linde eemale nende tuhandeaastastelt rännuteedelt ja puhkepaikadest.
Lubasite pilootprojekti väikesaartel. Millal see algab ning kui edukalt on see läinud? Mis on pilootprojekti sisuks?
Esialgu ootame keskkonnaministeeriumi ja Eesti Jahimeeste Seltsi selgeid seisukohti, kuidas lõpetada korralagedus linnujahil. Eesti Ornitoloogide Seltsile saabunud teated on eriti õõvastavad - siin-seal tulistatakse lausa ööpimeduses, tapetud linnud jäetakse maha. Vormsil hukati hiljuti hüüp - Eesti looduse suur haruldus. Laglesid tohib küttida ainult eriloaga ja seal, kus nad ohustavad põllukultuure. Kahjuks sagenevad faktid, kus laglesid surmatakse suurel hulgal hoopis rannaniitudel. Valgepõsklaglede hulgas ka eriti haruldasi mustlaglesid.
Kes seaduse täitmist kontrollida ja kuidas vältida seda, et keelavad seadused eetilist jahipiiramist ei piiraks?
Siin peavad jahiseltsid ise oma liikmete ja väliskülaliste koolitamisega tublisti vaeva nägema. Seal, kus jahiseltsid ise hakkama ei saa, tuleb sekkumise õigus anda ka kohalikule omavalitsusele kui kohalike elanike esindusele. Huvitav idee oleks välisministeeriumisse välja kutsuda nende riikide suursaadikud, kelle turistid massiliselt meie jahiseadust ja häid tavasid rikuvad ning paluda oma kodanikud korrale kutsuda.
Riigikogu keskkonnakomisjonil on plaanis veel selle aasta detsembris kõiki võimalikke lahendusi arutada ning seejärel asuda tööle ning korralagedus lõpetada.
