Lugeja eilsest valusast kaotusest: jalgpall ei sobi eestlasele, eestlase ala on suusatamine
Asi on lihtsalt selles, et jalgpall kui mäng on tegelikult suur meeskonnatöö. Palli toksida oskame kõik, aga meeskonnana mängimine nõuab kõigilt pingutust ja tahet, sest väljakul kaitses või rünnakus 90 minutit lampi joosta pole lihtsalt mõtet.
Pall tuleb konkreetselt suunata väravasse kasutades selleks eelnevalt kokkulepitud taktikat. Tõsi, on palju juhust ja vahest õnne, aga see ei tähenda, et iga mees ajab platsil oma rida.
Meie jalgpalli nõrk tase tuleneb sellest, et puudub meeskondlik ühtsus. See on treeneri asi motiveerida ja distsiplineerida meeskonda, sest kui meeskonnal puudub ühine motivatsioon, siis pole treeningutest mingit kasu. Need, kes praegu välisklubides mängivad on lihtsalt pärlid, kes kiiresti välja nopiti, sest neid pandi tähele, nendel on potentsiaali.
Kui mängija tahab silma paista eesmärgiga teha karjääri mujal, siis peab ta esmalt silma paistma meeskonnas.Selleks aga, et silma paista, pole võimalik esineda üksi - kui su mänguhuvi läheb meeskonnast lahku, siis laguneb mäng koost.
Teine põhjus on võib-olla see, et eestlasel puudub kannatlikkus joosta väljakul 90 minutit eesmärgiga pall väravasse ajada. Mõni mäng on selline, kus meeskonnale tundub kõik tühja jooksmisena - aga sel juhul tuleks näkku vaadata ja küsida, kas jalgpall on ikka sinu ala. On olemas rahulikumaid spordialasid.
Korvpall on selles mõttes lihtsam, et mängureeglid on lihtsamad, aeg lendab ka kiiremini. Kahjuks on koss ainult pikkade mängumaa. Jalgpallur peab olema tegelikult pikamaajooksja füüsisega mängumees, sest pikamaajooksja tahab lihtsalt lõpuni finišisisse jõuda, kuid jalgpalluri finiš on 90 minutit edukat mängu. 'See nõuab suurt enesedistsipliini.
Meie koondisel on seda järelikult vähevõitu. Jalgpall ei sobi eestlasele. Eestlase ala on suusatamine. Individuaalaladel on eestlane palju võimekam kui meeskondlikel aladel, sest individuaalalal keskendud endale, mitte meeskonnale.
