Endine napsutaja: õlu jääb minust letile järgmist rikast klienti ootama
Uudiste kommentaare lugedes jääb silma, kuidas Läti alkorallit õigustatakse ja väidetakse suisa, et iga eestlane vurab sinna kord nädalas oma noosi järgi. Minu suhtlusringkond õnneks nii madalale langenud pole, et oma hädavajalikku iganädalase koguse järgi naabrite manu kihutama peab. Seda labasem mulje jääb rusikaga rinnale tagujatest, kelle sõbrad kõik "ühe saunaõlle" järele voorivad.
Eks selle ühe saunaõlle taha ju oma liigjoomist peidetakse. Veel parem on väljend, kus sõpradega koos ei maksa ju pitsi sülitada. Viisakusest ikka võtad väikse pitsikese. Uskuge mind, need klišeed aitavad napsutajal südametunnistust rahustada. Pole sõltuvuse tunnistamist, pole probleemi - kõik ju käivad Lätis igal reedel!
Mina pean paljukirutud valitsusele suure aitähi ütlema. Tõesti, kallim alkohol on pannud pikalt kaaluma, kas on vaja igapäevaselt seda nädala ainukest saunaõlu kuuspaki näol koju tassida või mitte. Ka sooduspakkumise puhul ei teki ideed nüüd korraga kolm kasti osta, sest jube odav ju on! Kui need kastid juba nurgas olemas, siis peaks need kiiresti-kiiresti tühjaks taaraks muutma. Mis nad seal nurgas seisavad ja ahvatlevad mind!
Erinevalt alkoralli võistlusmeeskondadest olen mina järelikult see ainus, keda hinnaga survestamine loodetud suunas tõukab. Kui ikka mõjub rahakotile, siis valin hoolikamalt oma lõõgastusaineid ja rahustavaid tegevusi. Vennasrahva suunas neljal rattal kihutamise asemel võtan keldrist ratta ja teen kenad tiirud lumisel rajal. Kui sellest väheks jääb, raatsin päevasel ajal kinoski tiiru teha.
Õlu jääb minust letile edasi järgmist rikast klienti ootama. Maks ja neer viskavad like selle peale ja ongi üks maksumuudatus edukalt läbi viidud. Ostmata õllest allesjäänud raha eest ostsin naisele lõpuks sõrmusegi ära. Nüüd on temagi valitsusele tänulik.
