Vahetustudeng Barcelonas: kas ehedat Hispaaniat üldse eksisteerib?
Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas kauged maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma lugu jätkab Tartu Kõrgema Kunstikoolis restaureerimist õppiv Eliisebeth Pruus. Eliisebeth sõitis Erasmus+ programmi toel õppima Barcelonasse restaureerimisülikooli Escola Superior de Conservació i Restauració de Béns Culturals de Catalunya (ESCRBCC). Ta jätkab seal oma teist semestrit välisõpet.
Miskipärast on mul tunne, et katalaanid näitavad oma patriotismi ning enda armastust traditsioonide vastu rohkem välja kui eestlased. Pea igat maja seina või rõdu, kaunistab triibuline ja viisnurkse tähega l'Estelada Blava lipp. Jalgpallifanaatikute majade rõdusid ehib veel lisaks FC Barcelona sümboolika.
Nad armastavad igal pool kasutada neid kollased, sinised ja punased toone. Kuid mitte kõik ei ole nii patriootliku mõttelaadiga, vastukaaluks ehitakse enda maja välisfassaadi ka Hispaania lippudega. Kuid sellegipoolest on Kataloonia lipp saanud paljudele väga armsaks ja miks mitte enda armastust demonsteerida avalikult kõigi ees.
Interneti avarustest saab osta isegi Kataloonia euromünte, kus on peal kujutatud traditsioonilist rahvapidustuste inimpüramiidi või Püha Jüri, kes võitleb vapralt lohega. Nendega poes kahjuks siiski maksta ei saa. Mis siis veel rääkida erinevatest pidustustest, kus on au sees kindlas kujunenud traditsioonid, mida kantakse põlvest-põlve edasi. Mulle meeldib sellejuures see, kuidas erinevad kogukonnad või perekonnad tegutsevad kõik ühe eesmärgi nimel. Kellel ei meenuks suured hiiglased (Gigantes) või mitme korruselised inimpüramiidid (Castells), kuhu tippu ronib alati kõige pisem tegelane nii, et kõik alati hinge kinni hoiavad kui see seal turnib ja veel need armsad väiksed, kuid natukene hirmutavad suurte peadega kujud.
Meeskonnavaim on see, mis viib neid traditsioone edasi ja ei lase neil unustusse vajuda. Väiksed, kuid samas nii suured asjad pakuvad ka teistele kuhjaga rõõmu, kui järjekordne päev kord taas kätte jõuab, kus võib katalaanide traditsioone jälle imetleda.
Ainult sümboolika või traditsioonid ei loo ühtekuuluvustunnet inimeste vahel (miks mitte ka teiste rahvaste vahel), vaid ka keelel on oluline osa. Barcelonas kuuleb minu meelest rohkem hispaania keelt tänavatel, sest peale katalaanide elab siin väga palju hispaanlasi, Lõuna-Ameeriklasi ning teisi rahvusi, aga väiksemates linnades kõlab kohalik keel pea igal pool.
Pole ka väga kaua aega tagasi möödas sellest, kui kohalikus keeles oli keelatud, eks ka natukene sellest on ka tingitud nende emakeeles kõnelemise vaimustus. Aga enda emakeeles rääkimine on miski väga loomulik tegevus. Kuidas saakski üldse eirata keelt, mille oled sündides endaga kaasa saanud?
Tänapäeval on küll kogu piirid avatud, ei peagi enam elama riigis, kus sa oled sündinud, miks mitte elada hoopiski teisel pool maakera. Inimestel on võimalus rääkida nii paljusid keeli kui nad vähegi jaksavad ja suudavad õppida. Aga siiski on emakeel see, mis on ja jääb, sest kuidas sa eirad endi mõtteid või keele instinkte. Ja seda keel, mille oled endaga sündides saanud tuleb edasi hoida, isegi kui sinu koduks on mõni teine riik.
Minu meelest on katalaani keelel väga ilus kõla, kuna see on segunenud nii hispaania- ja prantuse keelega kui ka erinevate teiste mõjutstega. Täiesti erinev ametlikust riigikeelest kuid samas nii sarnane, keel millel on täiesti omaette kultuur. Mõnikord ma tunnen isegi pisut kadedust, kuna valdavad kahte keelt ja kui lihtne on neil õppida teisi romaani keeli.
Eesti keel ei sarnane nii paljude keeltega, ja seetõttu ei ole see nii lihtne kui mõne romaani keele õppimine.
Üks tähtis päev katalaanide kalendris on 11. september, tuntud päevana kui Kataloonia kaotas Hispaania pärislussõjas enda õigused. Seda sündmust jääb meenutama El Borni kultuurikesuses kõnelevate majade müürid.
Sel päeval kogunevad iseseisvuse pooldajad üle kogu Kataloonias tänavatele, oma meelsust riigi küsimustest välja näitama. Jalutades juba varahommikul linna tänavatel kuulen igal pool, kuidas hüütakse pidevalt "Independencia, independencia!!!". Inimesed teevad lippudest endale keebid nagu supermanidel ning jalutavad nendega tänavatel.
Juba enne 11. septembrit palutakse inimestel Kataloonia rahvuspäeval autodega liiklemist vältida ja eelistada selle asemel ühistrantsporti, jalgsi või jalgrattaga liiklemist.
Kuna peatänavad on niigi ummistunud inimestega. Peale kõnede, rongkäikude esinevad ka bändid ja inimesed tähistavad seda päeva kui meenutamaks aastat 1714.
Muigugi, nii palju kui ka on inimesi, on ka erinevaid arvamusi iseseisvumise ja rahvusküsimuste osas. Nii mõningi, kes on sündinud Kataloonias ei liigita ennast seetõttu veel katalaaniks ja on neid, kes ei soovi, et neid kutsutakse hispaanlaseks.
Sellegipoolest nad mõlemad erinevad üksteisest, nad peavad ennast juba ise iseloomult ja mõtteviisilt teistsugusemaks. Hispaania juba seeõttu nii rikas ja mitmekesine riik. Mõeldes ainuüksi selle peale kui palju erinevaid suuremaid ja väiksemaid rahvuseid elab riigi erinevates piirkondades. Nii palju erinevaid inimesi, nii palju erinevaid lugusid, erinevaid maitseid ja värve. Milline, siis on see kõige ehedam Hispaania ja kas sellist üdini Hispaaniat üldse eksisteeribki?
