Ärritunud liikleja: taksojuht nügis olematu pikivahega mu masina taga ja vilgutas tulesid!

Oli täiesti tavaline reede kell kolm pärastlõunal Tartus Turu tänaval. Tegu oli taksojuhiga, kes hoogu maha võtta ei tahtnud isegi minu järel vasakpöördeks reastudes, et saaksime Sõpruse sillale suunduda! Mind imestab, mis ta pidi nii ekstreemselt oma valge-kollasekirju Škodaga tõmblema?

Ega ma ka papist poiss polnud. Lasin hoo korralikult maha ja tõmbasin ohutuledki peale, et onu oma vilgutamise lõpetaks. Tõesti ei saa aru, kust sellised taksojuhid võtavad mõttelaadi, et neil on hirmus kiire ja neil on reaalne õigus ja alus teisi liiklejaid oma vajadustest lähtuvalt ohtu seada.

Oleks piisanud täiesti pisikesest pidurdusest ja kollakas-valge autonina oleks minu musta sedaani taha kenasti liimitud saanud. Usun, et ka sel juhul oleks taksistil õigust ülegi jäänud, ju ma niisama pidurdasin ja tahtsin teda kiusata.

Kiuslikuks ajab küll, kui keegi justkui vedurijuht su sõidukile tagant hoogu püüab sisse lükata. Kui on soov kaasliiklejaid kui vaguneid edasi lükata, siis peaks ehk ametivahetuse peale mõtlema ja minemagi raudteele tööle. Seal saab sudida oma valitud kolonne liikuma just selles tempos nagu vedurijuhile meelepärane on. Keegi ei kurda ja vedurimees on ka väga rahul.

Tavaliikluses aga taoline oma tempo tagant peale litsumine ajab eessõitja närvi ja omakorda hoogu maha võtma. Tõesti ei ole minu asi, et keegi hommikul sisse magas või kellelgi lennujaama on vaja kihutada. Teiste inimeste turvalisuse arvelt neid kiirustamisi ei ole vaja teha. Jääd tööle hiljaks, siis jääd. Jääd lennukist maha, siis jääd. On absurdne panna keegi teine oma tormakuse pärast kannatama.