Kiri Reformierakonnale: sinu ümber on palju häid inimesi, keda Sa varem ei märganud, sest tahtsite ju Võimuga ainult kahekesi olla
Kallis Reformierakond. Kirjutan Sulle, sest viimasel ajal pole Sind väga näha. See on muidugi mõistetav ka, et tahad praegu enamjaolt üksi olla. Lähedase kaotus, nagu iga tragöödia, on kõigile alati raske katsumus. Oled seni jätnud nii vapra ja julge mulje.
Soovin öelda, et oleme paljud Sulle oma mõtetes toeks ja soovime parimat. Kindlasti saad Sa sellest üle. Aga Sa kindlasti tahtsid ju Talle head. Sa meeldisid Võimule. Me teame! Ta mäletab Sind, ja kuskil tulevikus kunagi kindlasti veel kohtute.
Ma ükskord lugesin internetist, kus räägiti kuidagi hästi lohutavalt ja see jäi nii ilusti mulle meelde. Soovin seda jagada ja loodan, et saad jõudu, mõistmist, tahtmist ja indu. Seal jagati kaotusega toimetulemise viit etappi. Need aitavat mõista kõike seda suurt, mis võib eluisugi ära ajada.
Šokk on selle õpetuse järgi alati esimene emotsioon, mis tekib. Kuna Sa oled tugev, siis on tore, et vist oled sellest ajast juba üle saanud. Alati olevat hea natukene nina toast välja pista, inimestele Sinu ümber ettevaatlikult naeratada ja proovida mõista, et ka teistega juhtub. Sa pole ainus. Iga asi on millekski hea.
Pidi olema täiesti normaalne, kui tuleb tahtmine kõige ja kõigi peale vihane olla. Et kõik teised on halvad ja kõik on Sinu vastu ja kuidas küll nii õudne asi sai Sinuga juhtuda. Tead, mu vanaema ükskord ütles, et ükskõik mis Sinuga või inimestega Sinu ümber juhtub, süüdlasele keskendumine ei tekitavat paremat tunnet. Ta oli üldse selline üsna tark vana inimene, maal elanud ja kasvanud, eriti linnas ei käinud. Aga ta proovis alati olla viisakas ka selle naabriga, kes ta kartuleid vahel pihta pani.
Mäletan, et ükskord Võim ja Sina lubasite nii ilusti, et kõikide meie külade inimesed saavad õnnelikuks ja vaat ehk jõukakski, aga siis natuke hiljem selgus, et kõik vist polegi nii lihtne ja just see jäi kummaliselt kõigile meelde. Te vist küll naljatasite pärast, et noh, kõike ei saagi korraga, et te ei mõelnud tõsiselt ja et muidu on ju kõik hästi. Keegi teine ei oskaks niigi hästi. Ühesõnaga, see vist pole sellega seoses, aga seal tekstis, mida ma lugesin, oli üks tore mõte. Kui on juhtunud midagi hirmsat ja koledat, siis võib tulla aeg, kus tuleb proovida enda sisse vaadata ja mõtiskleda. Võta sa kinni.
Neljas etapp pidi olema hirmus. Siis pidavat kogu tahtmine ära kaduma ja lausa maailma lõpp pidavat iga algav päev tunduma. Depressioon vist. Ära palun ole seal etapis väga kaua! Mul üks sõber peab Kalamajas armsat ökopoodi ja seal olevat hästi kasulikke seemneid ja üldse asju müügil, mis tuju tõstavad ja tervisele hullult hästi mõjuvad. Proovi siis julgelt midagi teistmoodi, proovi olla teistmoodi ja teha selliseid asju, mida varem ei saanud. Heh, mul tuli meelde, kuidas mu Saaremaal elav vanaisa ikka vahel ütles, kui võrku tõmbas: kala nahas praegu küll olla ei tahaks, aga noh, samas, vahelduse mõttes korraks oleks põnev.
Aktsepteerimine. Seda ma eriti ei mäleta, mis selle kohta räägiti, sõna mäletan küll. Kuid ma mäletan, kui mu üks hea sõber (ta elab kaugel Pärnus) ütles, kui igasugused lained elus pea kohal olid. Vahel lihtsalt peab mõtlema, et asjad on, nagu nad on. Ja siis peab edasi elama.
Kallis Reformierakond, usu palun, iga asi on millekski hea. Ja Sinu ümber on tegelikult palju häid inimesi, keda Sa varem võibolla pole märganudki, sest te ju Võimuga tahtsite vahel ainult kahekesi olla. Nüüd on võimalus paljuks, milleks enne ei olnud. Kõike ilusat ja head saabuvat rahulikku jõuluaega!
