Eesti arhiividest otsiti edutult tõendeid Austria presidendikandidaadi isa väidetava natsimineviku kohta
Austria presidendivalimiste kampaanias on hiljuti tähelepanu keskpunkti tõusnud roheliste kandidaadi Alexander Van der Belleni isa minevik. Nimelt on parempopulistliku vabaduspartei (FPÖ) esindajad mõista andnud, et Van der Belleni isal olid sidemed natsidega või olid nad talle vähemalt sümpaatsed. Eesti arhiividest selle kohta mingeid tõendeid aga leitud ei ole, kirjutab Austria ajaleht Die Presse.
Kõik seni teada olevad andmed Eesti, Saksa ja Austria arhiivides näitavad, et Alexander Van der Bellen seenior (sündinud 1898. aastal Pihkvas, surnud 1966. aastal Austrias) oli elukogenud liberaal revolutsioonieelse Venemaa variandis. Eesti arhiividokumentide järgi tegeles tollane põgenik Nõukogude Venemaalt ning hilisem ärimees ja iseseisva Eesti kodanik poliitikaga ainult õpingute ajal Tartus: 1920. aastate alguses käis Van der Bellen pärast oktoobrirevolutsiooni kodumaalt põgenenud Vene tudengite jaoks raha kogumiseks ettekandeturneel Hollandis ja Suurbritannias, teatab Die Presse.
Van der Belleni sidemete kohta Eestis natsidega koostööd teinutega pole Die Presse sõnul midagi teada. Saksa okupatsiooni aegse Eesti omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe ulatuslikus pärandis ei ole Austria presidendikandidaadi isale mingeid viiteid.
Van der Bellenite perekond kartis pärast Eesti annekteerimist 1940. aasta suvel repressioone.
„Kui Nõukogude salateenistus teist või kolmandat korda koputanud ja küsinud oli, kes te olete, leidsid minu vanemad, et on aeg lahkuda,“ meenutas presidendikandidaat Van der Bellen ise. Et Eesti KGB arhiivist on kättesaadavad ainult fragmendid, ei saa neid andmeid tõestada. Et tollast pangaametnikku ähvardasid ameti, perekonnaajaloo ja tegevuse tõttu tudengiajal Nõukogude repressioonid, on Die Presse teatel usutav. Austria ajalehe hinnangul on aga väljaspool kahtlust, et alused tema ametialaseks tegevuseks kadusid Nõukogude seaduste kehtestamise tõttu: Nõukogude Liidus ei saanud juttugi olla rahvusvahelistest laenuasjadest, millega Van der Bellen kümme aastat Tallinnas British Overseas Bankis tegeles.
On olemas tõendid, et Van der Bellen tegeles võimaliku emigreerimise või põgenemise ettevalmistamisega hiljemalt alates 1940. aasta sügisest. 23. oktoobril palus ta näiteks Tartu ülikoolil oma sünnitunnistus tagasi saata. Tõeline võimalus Nõukogude Liidust lahkuda tuli alles 1941. aasta 10. jaanuaril, kui Nõukogude-Saksa kokkuleppega lubati sakslastel Balti riikidest Saksamaale ümber asuda. Van der Bellenid kasutasid seda võimalust ja saabusid 1941. aasta novembris Würzburgist põhjas asuva Wernecki laagri kaudu Viini, kus Van der Bellen seenior asus tööle Koch und Knüpffer Außenhandelgesellschaft m.b.H. ärijuhina.
Vältimatult oli natsivõimudega kontakte seoses ümberasumisega. Van der Bellen ei näinud tol ajal ise oma saksa rahvuses sugugi kindel olevat. Kodakondsuse taotlemise avalduses 1942. aasta märtsis kirjutas ta oma isa rahvuseks kõigepealt „hollandlane“, tõmbas siis selle sõna maha ja kirjutas „sakslane“. Pärast sõda oli see kodakondsuse saamine õigustühine. Ka praegune presidendikandidaat Van der Bellen juunior sai Austria kodakondsuse alles 1958. aastal.
FPÖ on oma viimase aja rünnakutes taas üles võtnud 2007. aasta diskussiooni, mis sai alguse tollase Tirooli liidumaa valitsusjuhi Herwig Van Staa ütlustest. Emotsionaalses vaidluses pagulasküsimuse üle tuletas Van Staa meelde tollase roheliste erakonna juhi Van der Belleni perekonnaajalugu.
„Kui üks perekond natside ajal Eestist Natsi-Saksamaale põgenes ja seejärel Kaunertali tuli, sai ta seda ainult süsteemi loal või mõjuka natsi kaitse all teha,“ ütles Van Staa.
Meedia teatas pärast seda, et Van Staa rääkis kuulujuttudest Van der Bellen seeniori kõrgetasemelisest natsiminevikust, mida Van Staa eitab. Konkreetseid tõendeid Van Staa ei esitanud.
