Lasteaialaps: ta istub arvuti taga ja mängib arvutimängu, ta ei ole üldse mingi isa

Lugesin hiljuti juttu, kus algklasside õpetaja palus kord õpilastel kirjutada kirjandi sellest, mida nad soovivad, et Jumal nende heaks teeks. See lugu pani ka mind mõtlema.

Samal ajal meenus mulle, kuidas mul lasteaiaõpetajana töötades lapsed ikka räägivad kodus olemisest, mis nad seal teevad ja kuidas olukord on. See on minu kui lasteaiaõpetaja ja lapse saladus.

Oli isadepäeva nädal ja meisterdasime lastega isadepäevaks isadele kingitusi, iga lapse tööle kirjutasin ka taha, et "Maailma parim isa", "Kõige kallim isa", "Armas, hea ja hoolitsev isa".

Kui siis küsisin ühelt poisilt, et mis tema töö taha kirjutan, et kas "Maailma parim isa" sobib, vastas ta sellele küsimusele nii: "Palun ära "Maailma parim isa" kirjuta, minu isa ei ole maailma parim. Ta ei ole üldse mingi isa, ta ei mängi minuga kunagi kodus ega mujal, ta istub ja mängib oma mingit mängu, tal ei ole minu jaoks kunagi aega. Ka ema ega õde ei mängi minuga. Ma pean koguaeg üksi mängima," sõnas poiss nukralt.

Sel hetkel pidin oma pisaraid tagasi hoidma, süda tahtis kurbusest puruneda ja ei osanud esialgu lapsele midagi öelda, lihtsalt kallistasin teda. Sel hetkel ma mõistan, miks lapsed ei taha lasteaiast ära minna.

Hea lapsevanem. Märka oma last alati, mitte ainult siis, kui ta on kurb. Ära osta teda asjadega ära, pööra talle tähelepanu, anna talle võimalus veeta aega koos sinuga. Lapsele pole palju vaja, et ta oleks õnnelik. Lase lapsel olla laps!