Lugeja: limonaadimaksuga peab ravima hambutut Eestit!
Olen kahel käel nõus iga suhkrugrammi erimaksu alla panema, kui saadav tulu rahvani hambaravi näol tagasi jõuab. Telesaates "Roaldi nädal" sai kogu Eesti näha, kuidas naised pärast lapsesaamist hambaprobleemide käes vaevlevad. Isegi uue maksumaksja ilmale toomine pole piisav, et riik näeks vajadust meditsiiniabi doteerimiseks.
Reaalselt ei olegi katkiste hammaste näol tegu puhtalt esteetilise probleemiga, vaid juba eluohtliku haiguse kulgemisega mööda organismi. Nimelt kahjustab suus möllav põletikubakter edasi südant ning võimendab ohtu diabeediks. Lõualuusse edasi kanduv mädanik pole pelgalt inetu naeratuse küsimus, vaid võib lõppeda traagiliselt.
Kuigi naisterahvale mõjub kole naeratus ilmselt sama laastavalt kui kõige rängem tervisemure. Õrnema soo esindajad tahavad ikka head välja näha ning end naiseliku ja imetletuna tunda. "Tühi sahtel" ja hirmsad suumured pühivad need unistused kiirelt peast. Siinkohal võiks hakata rääkima järelmaksu võimalusest hambaravi puhul. Ma pole päris kindel, kas seda võimaldatakse ka töötutele. Paljud suumurede käes vaevlejad kipuvadki töötuks jääma või väga pisikese palga peal virelema.
Oma kogemusest võin öelda, et kahe pisiaugu parandamine läks Tartus Maxilla kliinikus kokku maksma pea kakssada eurot. No, selle kena papi eest sain ka eelneva profülaktilise ülevaatuse ja hinnalise kahekihilise plommi hammast kaunistama. Pärast sain oma plommi isegi peegliga arstikabinetis imetleda. Hinnaline oli see teaduseime mu suus igal juhul. Sama hinnaline, kui kõik mu ülejäänud hambadki.
Minu puhul oli tegu kahe pisiauguga, mitte suus valitseva tuumasõjaga, nagu telesaates osalejad enda kohta tabavalt ütlesid. Eriliselt ajas muigama Vilja Toomasti kommentaar saatejuht Roaldile. Naine ei saanud ise täpselt aru, kuidas peaks aitama plaanitav 30-eurone toetus rahvast hammaste hoidmisel. Poliitik jäi lõpuks seisukohale, et vähemalt ülevaatust saab eestlane endale ehk edaspidi selle eeldatatava toetuse eest lubada. Ülevaatust ja teadmist, et "sahtli" korda tegemine läheb kallimaks, kui pere eelarve võimaldab.
Veel ajas muigama Toomasti väide, kuidas meie riik lihtsalt pole nii rikas, et elanike hambaravi eest Haigekassale maksta. Minu silmad näevad küll nii mõndagi riigi poolt doteeritavat ala, kust saaks hambaraviks vajaliku summa kokku. Aga eks selle silmanägemisega olegi nii, et see on inimestel ju selektiivne. Nagu riigiraha suunamise otstarbekuski vastavalt kõige olulisemasse valdkonda. Seda meie rahva tervis ilmselgelt ei ole.
