Lugeja keeleõppest: on vähetõenäoline, et vanemad paneks oma lapsed massiliselt nii-öelda keelekümblema
Uues koalitsioonileppes on integreerumist soodustavad punktid küll mitte-eestlastele, ent mitte eestlastele.
Integratsioon on kahesuunaline protsess, mis tähendab, et ka eestlased peavad astuma sammu siinsetele venelastele lähemale, rääkis anada Queensi ülikooli emeriitprofessor John W. Berry Päevalehele antud eilses intervjuus. Ühel lugejal on integratsiooni kohta oma arvamus.
Kanada ja Eesti kogemus on pisut sarnane, sest valdavalt inglisekeelses Kanadas on prantsuse keelne provints Quebec nagu ka Ida-Virumaa linnad Eestis. Erinevus on sisserändes (peaaegu kogu elanikkond on sisse rännanud ehk selles osas "võrdsed"), selle toimumise ajas (sajandeid tagasi) ja mõjusfäärides. Seetõttu Kanada kontekstis 1980ndatel välja töötatud keelekümbluse kogemuse üks-üheselt Eestisse kandmine ei sobi.
Ilmselt see polegi antud juhul intervjuu põhiküsimuseks, küll aga põhjuseks, miks selle Kanada professoriga intervjuu tehti. Iseenesest on keelekümblus päris efektiivne keeleõppimise viis. Üks keeleõpetaja ironiseeris traditsioonilise keeleõppesüsteemi üle rõhutades, et kahtlemata korrutas ema meile kõigile beebieas järjekindlalt käänete ja pöörete nimetusi. Tegelikult me keelt ei õppinud vaid omandasime jäljendades.
Lasteaed ja kool on koht, kus kohtutakse nii teiste laste kui ka kasvatajate ja õpetajatega. Iseenesest Eesti keelekümblusprogramm on osutunud päris edukaks (näiteks nii vene, ukraina, valgevene taustaga keelekümbluse lapsed üldjuhul laia silmaringiga ning suhtuvad vaid vene keeles õppivatesse lastesse kui piiratumatesse isiksustesse). Samas ega nad nii-öelda umbkeelsetesse eestlastesse, kes sõnagi vene keelt ei oska, paremini suhtu.
Teisalt on nende elu märksa keerulisem, sest nad on teataval määral mõlema keelse kogukonna märklauaks (s.o pole enam ei see ega teine). Igal juhul tunneksid nad ennast Eestis paremini kui ka eestlased vähemalt teataval tasemel nende põhikeelt paremini tunneksid (vaid vene keelt oskavatel elanike huvi Eesti ühiskonna vastu on oluliselt väiksem).
Samas toimib keelekümblus vaid suuremates linnades, kus saab lisaks eesti ja vene keelsele õppele avada ka keelekümbluse võimaluse (näit. nõrkadele ja erivajadustega õpilastele on ka oma emakeeles õppimine raske, rääkimata võõrkeeles õppimisest, mistõttu vaid keelekümblusest üldjuhul ei piisa). Teisalt on vähetõenäoline, et vanemad paneks oma lapsed massiliselt nö. keelekümblema, kuigi eesti ja vene noortele paralleeltõlkega ühiste ürituste korraldamine on täiesti mõeldav.
