Avalik kiri Eesti metsa kaitseks
Austatud Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid!
Austatud Riigikogu!
Austatud Keskkonnaminister Marko Pomerants!
Austatud Justiitsminister Urmas Reinsalu!
Pöördume teie poole ajal, mil avalikest pöördumistest on saanud pea igapäevane nähtus. Paraku pole meile jäänud enam ühtegi teist võimalust, et säästa Eesti kõige põhilisemat loodusvara metsatöösturite suletud ringi eest. Eesti metsad on hävimisohus, et mitte öelda hävitamisohus. Kui me nüüd ei suuda protsessi kiiresti sekkuda, on looduskeskkonna muutused varsti pöördumatud. Eesti territooriumist saab lage raiesmaa ja tulevikus pole enam põhjust kõnelda Alutaguse laantest, Välgi metsadest ega üldse rohelisest Eestimaast.
Juba aastal 2011, kui hakati vastu võtma seniajani kehtivat metsanduse arengukava, palus Riigikontroll selle kriitilise pilguga üle vaadata. Kritiseeriti nii raiemahtude suurendamise plaani kui ka raiet lubavate tingimuste lõdvendamist ning leiti, et metsade juurdekasv on ülehinnatud ega põhine riikliku metsainventuuri andmetel, mille kohaselt on kasvava metsa tagavara pidevalt vähenenud. Riigikontrolli kriitikale ning rahvaühenduse "Eesti metsa eest" pikettidele vaatamata kiideti arengukava Riigikogus heaks ning Reformierakonna liige Tõnis Kõiv ütles toona ka otsesõnu välja, et "mets on eelkõige tulu allikas" (Postimees, 15. veebruar 2011), eirates sellega metsa ökoloogilist funktsiooni täielikult.
Pärast arengukava vastuvõtmist on Keskkonnaministeeriumi metsanduspoliitika läinud veelgi intensiivsemaks. Hetkel ootab Justiitsministeeriumis kooskõlastamist uus metsaseaduse muudatus, mis on ajanud ärevile keskkonnaühendused üle kogu Eesti. Kuusikute raievanuse alandamine, Pariisi kliimakokkuleppe mittetäitmine ja säästva metsanduse põhimõtetest eemaldumine ei lähe kokku jätkusuutliku metsamajandamise praktikaga. Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialisti Taivo Denksi sõnul on seadusemuudatuse välja töötamisel tehtud sisulist koostööd kõigi huvigruppidega, ometi on Erakonna Eestimaa Rohelised aseesimees Züleyxa Izmailova avalikult välja öelnud, et Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) ettepanekutega pole arvestatud ning täiendavate etteapanekute tegemiseks anti aega vaid mõni päev. Kuigi EKOsse kuuluvad kõik olulisemad keskkonnakaitseorganisatsioonid alates Eestimaa Looduse Fondist (ELF) ja Eesti Rohelisest Liikumisest (ERL) ning lõpetades Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi ja Balti Keskkonnafoorumiga, saadeti seadus Justiitsministeeriumisse praktiliselt muutmata kujul.
On ääretult murettekitav, et kuigi avalikkuses on korduvalt juhitud tähelepanu praeguse metsanduspoliitika ohtudele ning selle tööstuslikkusele (Kehtiv metsanduspoliitika on ohuks Eesti metsade liigirikkusele, Müürileht, 16. juuni 2015), jätkatakse tööstuslike huvide edendamist üha kasvavas mastaabis. Keskkonnaministeerium peaks tagama meie loodusvarade hoidliku ning jätkusuutliku kasutamise, paraku ei nähta loomi ja taimi ühendavas elukoosluses enam midagi muud peale raha teenimiseks mõeldud põllumajandusliku produkti. Juba kümme aastat tagasi ütles Talijärv, et metsa kasvatatakse sama eesmärgiga nagu põllumajanduses sigu - selleks, et sealt midagi saada. "Metsa kasvatatakse kirvega," selgitas Talijärv (Äripäev, 03. oktoober 2007), Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist Taivo Denks võrdleb metsa aga viljapõlluga ja leiab, et see peaks olema metsaomaniku enda otsustada, millist puuliiki ta enda maal kasvatada tahab. "Põllumehele me ju ei ütle ette, et ta peab sinna, kus eelmisel aastal nisu kasvas, jälle tingimata nisu külvama," selgitas Denks (Äripäev, 05. aprill 2016). Paraku kõlab selline jutt ühe metsandusspetsialisti suust enam kui kummalisena, kuna soodustab otseselt liigivaeste puupõldude teket ning üha uute looma- ja taimeliikide kadumist meie maalt.
Lendoravaspetsialistid on ennustanud, et aastaks 2020 on see tuhandeid aastaid siinkandis elanud loomake meie metsadest lõplikult kadunud. Kohaliku tragöödia põhjuseks loetakse just intensiivset metsamajandamist ning loodushoidlike meetmete puudumist. Looduskaitsjad toonitavad sedagi, et lendorav pole ainus, vaid kõigest esimene imetajaliik, kellele selline metsanduspoliitika saatuslikuks saab. Praeguse teguviisi jätkudes hakkavad peagi kaduma ka teised liigid (Müürileht, 22. jaanuar 2016). Selline suur raiumine toimub meie okupatsiooniaegse pärandi arvelt, kuna Nõukogude Liit sai oma puidu Siberist ning ENSV metsadel lasti selle võrra rahulikumalt areneda. Sedavõrd väärtusliku pärandi hoolimatu raiskamine on aga kuritegu meie maa ja rahva vastu, seda enam, et Lääne-Euroopa hävitatud looduskeskkond peaks olema siinsetele valitsejatele hoiatavaks, aga mitte õpetlikuks eeskujuks. Praegusel ajal, kui puidu hind on maailmaturul langenud ning üle kogu Skandinaavia hoitakse metsade majandamisega tagasi, mõjub riigi katse kompenseerida saamata jäänud maksutulu veelgi intensiivsema raiepoliitikaga arutult.
Meie raiepoliitika on aasta-aastalt muutunud üha intensiivsemaks ning suhtumine selle tagajärgi tunnetavatesse keskkonnaaktivistidesse läheb aina jõhkramaks ja ignorantsemaks. Kui praegu kehtivas metsanduse arengukavas on metsade juurdekasvuks märgitud 12 miljonit tihumeetrit, mida Riigikontroll arengukava vastu võtmisel ülehinnatuks pidas, siis nüüd on Keskkonnaministeerium leidnud, et uuemate uuringute kohaselt ületab metsade juurdekasv juba 15 miljonit tihumeetrit, mis nende hinnangul tähendab, et raiuda võib senisest veelgi rohkem. See, millisel viisil kõnealuse numbrini on jõutud ning kuivõrd see käsitleb meie metsade ökoloogilist olukorda, jääb paraku selgusetuks.
Pöördume teie poole palvega suunata oma pilk Eesti metsanduspoliitikas toimuvale. Uus metsaseaduse muudatus tuleks tagasi lükata ja keskkonnaühendustele tuleb anda võimalus metsapoliitika kujundamisel kaasa lüüa. Samuti tuleks uurida viimaste aastate jooksul Keskkonnaministeeriumis toimunut ning otsustada, millist kahju senine majandamine meie metsadele on põhjustanud ning kas seal leidub ka kuritahtlikkust ja korruptsioonikahtlust. Poliitika sisuliseks muutmiseks ei piisa ainult valitsuse vahetusest. Vaja on uusi samme ja uusi inimesi juhtivatel ametikohtadel, kes hakkaksid keskkonna hoidmisega tõsiselt tegelema ja jälgiksid ka edaspidi, mis Eesti metsades tõeliselt toimub.
Allakirjutanud:
Ave Alavainu, Märt Avandi, Anzori Barkalaja, Contra, Eva Eensaar-Tootsen, Kristiina Ehin, Sveta Grigorjeva, Meelika Hainsoo, Sirel Heinloo, Mehis Heinsaar Aveliina Helm, Sirje Helme, Sofia Joons, Krista Jutt, Maria Juur, Fred Jüssi, Mati Kaal, Ahto Kaasik, Kirke Kangro, Maarja Kangro, Mihkel Kangur, Jaan Kaplinski, Saale Kareda, Doris Kareva, Jan Kaus, Toomas Kiho, Sirje Kiin, Liisa Kivi, Juhan Kivirähk, Veronika Kivisilla, Indrek Koff, Jüri Kolk, Mati Kose, Kerri Kotta, Ülo Krigul, Hasso Krull, Jako Kull, Marten Kuningas, Tiiu Kuurme, Henry Laks, Peep Lassmann, Peeter Laurits, Lennart Lennuk, Marju Lepajõe, Diana Liiv, Märt-Matis Lill, Made Luiga, Martin Luiga, Anne Luik, Helena Läks, Timo Maran, Mart Meriste, Jüri Metssalu, Ene Mihkelson, Sten-Olle Moldau, Mikk Mutso, Tõnis Mägi, Mall Nukke, Carolina Pihelgas, Aare Pilv, Maarja Pärtna, Rea Raus, Ann Reimann, Karin Reinberg, Mari-Ann Remmel, Jürgen Rooste, Emil Rutiku, Anu Samarüütel-Long, Kristjan Sarv, Silver Sepp, Ly Seppel-Ehin, Lauri Sommer, Hirvo Surva, Mirjam Tally, Jüri Talvet, Triinu Tamm, Kadri Taperson, Tiia Teder, Peep Tobreluts, Jaan Tootsen, Helena Tulve, Leelo Tungal, Aleksei Turovski, Mattias Turovski, Erkki-Sven Tüür, Kersti Uibo, Ivo Uukkivi, Jalmar Vabarna, Sandra Vabarna, Eero Vainikko, Heiki Valk, Ülo Valk, Arvo Vallikivi, Valdo Valper, Elo Viiding, Kaupo Vipp, Linda-Mari Väli, Ergo-Hart Västrik, Tõnu Õnnepalu, Lauri Õunapuu, Veiko Õunpuu.
Allkirjasta petitsioon Eesti metsade kaitseks SIIN
Allikas: Lendorava Kaitseks Facebook
