President Lennart Meri aastalõpuintervjuu aastal 1996: aeg on muutunud ohtlikumaks
Vabariigi Presidendi intervjuu ajakirjale Luup 23. detsembril 1996
23.12.1996
Lennart Meri: aeg on muutunud ohtlikumaks
Eesti presidendi aastalõpuintervjuu
Kuidas Te isiklikult vaatate tagasi aastale 1996? Ühest küljest oli see Teile edukas — valiti ju Teid teiseks tähtajaks Eesti Vabariigi presidendiks. Kuid kas Teid ei häirinud asjaolu, et Riigikogus kaks valimisvooru nurjus ning lõpuks pidi otsustava sõna ütlema valimiskogu?
Häiris ja andis mõtlemisainet. Ma ei sooviks sellist piinlikku kadalippu ei 2001. aasta presidendikandidaatidele ega eesti rahvale.
Kas see häiritus puudutas eelkõige meie poliitilist elu, poliitilist kultuuri või ühiskonda tervikuna?
1995. aasta suvel toimus Roostas nõupidamine, kuhu olid kutsutud kõik suursaadikud. Ennustasin, et aasta 1996 on määrav Eesti riigi püsimisele ja tugevnemisele. Määrav seepärast, et maailmal pole sooja ega külma sellest, kas oma enesemääramisõigust teostanud Eesti iseseisva riigina püsima jääb. Seevastu on aga küllalt neid jõude, kes on huvitatud „tülika” Eesti isoleerimisest ja unustamisest.
Eesti Vabariigi kui suveräänse riigi püsimisest on huvitatud eelkõige ja ainult eesti rahvas ise. Mõtlen murelikult, kui kaua see liigutavalt siiras, kogu rahvast ühendav laulva revolutsiooni vaim veel püsib ja kui palju on see hakanud maad andma ükskõiksusele ja käegalöömisele.
Kas Te näete ka võimalust, et võib toimuda Eesti riigi n-ö eneselikvideerimine?
Kui oleksin prussakas, kes toidab ennast ainult halvast ajakirjandusest, siis tõenäoliselt küll. Aga õnneks murran ennast – paraku harva – Kadriorust välja inimeste hulka. Mul ei lähe mitte kunagi meelest ära lause, mida ütles augusti alguses 1995 üks vanaldane naine mu Saaremaa-külaskäigu ajal. Ühel juhuslikul kohtumisel Muhus Liiva külas tee äärde kogunenud inimestega pärisin: on sul raske? Vanatädi haaras mu käe oma käte vahele ja ütles: mis raskustest te räägite, kui süda on jälle vaba! Selliseid lauseid ja inimesi on Eestimaa täis nagu vääriskive. Nad on sambla sees ja tuleb üles leida. See annab lootust.
Mulle teeb muret, et oleme oma julgeolekupoliitika teinud parteipoliitika malakaks. Meil ei ole olnud piisavalt julgust rahvale öelda, et Eesti riigi püsimine on eesmärk, mille nimel tuleb iga päev tööd teha ja vaeva näha. Meiesugune väikeriik peab iga päev täpselt teadma, missugused on tema võimalused ja kus ta suure maailma jõujoontes asub. Sellest teadmisest on puudu. Puudu on teadmisest, et aeg on muutunud ohtlikumaks.
Kuidas Te põhjendate, et aeg on muutunud ohtlikumaks? Tavaarusaam eeldaks, et mida kaugemale arengus läheme, seda ohutum.
See on just see viga, mille tegi aastal 1939/1940 Konstantin Päts. Ta ei lugenud inglise, saksa ja prantsuse lehti. Tema maailm oli ilus väike idülliline maailm.
Eesti peab täpselt teadma, kas ja kuidas reageerida olukorra muutustele näiteks Pärsia lahe piirkonnas või konfliktidele palestiinlaste ja juutide vahel. Kuidas reageerida ameeriklaste huvidele või huvipuudusele siinsamas Eestis. Kuidas reageerida kas või sellele, et liidukantsler Kohlil ei õnnestunud läbi viia kokkuhoiuprogrammi, mis omakorda seab ohtu Maastrichti lepete elluviimise. Mis omakorda tähendab, et Euroopa Liit tegeleb praegu palju rohkem iseenda säilitamise kui laienemisega, mõistmata, et tardunud enesesäilitamine on lagunemise algus.
Maailm on palju muutunud võrreldes selle kauni vabariigiga, mis oli meil enne sõda. Selle kalli mälestuse peame kiiresti sulandama tänapäeva vormi.
Oletatavasti jagate seisukohta, et meie välis- ja julgeolekupoliitika on sise- ja majanduspoliitika jätk, nende tööriist. Kas ei ole meie sisepoliitikas aga midagi tõsiselt viltu, kui suur osa rahvast ei pea seda riiki omaks ja seega ka kaitsmisvääriliseks? Kas rahva ja võimu võõrandumine ei ole mitte jõudnud kriitilisse punkti?
Vaadake, mul ei ole lihtne seda teemat üles võtta, sest lugeja võib kergesti öelda: mis viga tal rääkida, tal ei ole ühtegi ministeeriumi selja taga, ta ei vastuta selle-teise-kolmanda eest. Ometi tundub, et just see annab mulle õiguse öelda, et riigis, pärisriigis, sõltub riigi tugevus alati riigi pidevast kahekõnest rahva ja tema valitud parlamendi vahel. See kahekõne peab olema tõsine ja selles kahekõnes tuleb rääkida eesmärkidest, mille poole Eesti püüdleb. Kui on tehtud vigu, siis tuleb ka oma vigadest rääkida. Rahvas on alati täiskasvanud.
Meil on üks määratu eelis, mida me ei ole osanud veel kasutada, nimelt asjaolu, et oleme väikeriik. Konsensust selles põhilises – kas jääda püsima või ei – on meil tohutult lihtsam saavutada kui Inglismaal või Ameerikas. Teame, mida tähendab eitav vastus. Teame, et see on laisa, harimatu, võib-olla ka idealismi täis haritlase vastus. Usun, et niisuguste kaasajooksikute nagu Vares-Barbarus ja Hans Kruus, isiklik tragöödia oli nende edevus, nende tahtmine võimu maitsta ja täielik kontaktipuudumine tegeliku maailmaga. See on väga ohtlik, kui haritlane, eriti kirjanik, pääseb võimu juurde. Ma ei taha siin ainult Eestist rääkida. Tuletagem meelde või Prantsusmaad, Barbusse’e ja Sartre’eid. Mul on seda õigus rääkida, sest ma olen ise olnud kirjanik – ma tean, et see on ohtlik. Mul on kole hea meel teada, et Vįclav Haveliga langesid just selles mõttes meie armastus ja vihkamine väga täpselt kokku.
Eesti praeguste võimumeeste seas ei ole vist eriti palju kirjanikke. Ometigi tundub, et ka nemad on tegelikkusest irdunud.
Olen seda kogenud, kuid need probleemid esinevad igas ühiskonnas. Eranditult meis kõigis on tuberkuloosipisikuid niisugusel määral, et kui iseennast hakkaksime mikroskoobi all vaatama, muutuksime iseendale vastikuks. Aga igas organismis on ülekaalus kõik need antikehad, kes hoiavad organismi elujõulise.
Tahtmine jõuda lõpliku eesmärgini, rahuliku rannani, on petlik. Sellist aega ei tule kunagi. Meie rahvas, meie valijaskond peab teadma, millises maailmas elame, missugused on selle maailma ohud. Samal ajal peame end alati minevikuga võrdlema. Ka pärast Vabadussõda oli järsku palju tundmatuid inimesi, kes äkki olid teistest 100–500 korda rikkamad. Ka siis õitses metalliäri. See aeg kestis aasta-paar, sest õigusriik, mis oli alguse saanud keisririigi ajal – see teenis meid nagu hea ratsu.
1919. ja 1920. aastal oli Eesti olnud kuus aastat sõjas. Esimene maailmasõda oli nõudnud erakordselt palju ohvreid. Meil olid „täilaagrid” Narva all, meil jaotati leiba kaardi alusel. Hiljaaegu ESTO päevadel oli mul väga ilus vestlusring Eesti kirjanikega, nende hulgas ka nii vanade kirjanikega, kes mäletasid Eesti Vabariigi alguspäevi. Nad tulid mulle kallale ja ütlesid: „Kuulge, noormees, kust võtate endale õiguse nõuda nii- ja niipalju. Kas te teate, kuidas mina nälgisin, kuidas käisin seitse versta jalgsi kooli ja koolist koju?” Ma ei usu, et see idealism oleks tänaseks lõppenud.
Sellel mündil on aga ka ohtlik pool. Meid kõiki on vallanud lootus, et kui nüüd viime läbi maareformi, oleme uuesti haljal oksal. See ei ole nii lihtne. Hispaaniast sisseveetud tomat on kolm korda odavam kui Eestis kasvatatud tomat. Peame vabanema mineviku stereotüüpidest. Peame iga päev endalt küsima, missugune on Eesti Vabariigi võimalus ennast praeguses maailmas maksma panna, iseennast oma rahva silmis õigustada, kui suur on meie oskus ja tahe uueneda selleks, et jääda.
Paljud vist usuvad, et meil on ikkagi lootus jõuda sellele uuele rahulikule rannale. See juhtub siis, kui saame Euroopa Liidu ja NATO kaitsvasse rüppe.
Niisuguse mõtteviisiga riigi eest soovitaksin NATO-l ja Euroopa Liidul kõik uksed ja luugid kõvasti lukku panna. Niisugust riiki ei tohi sisse lasta. See on oblastikomitee sekretäri mõtteviis: vajume teistele kaela ja hakkame julgeolekupäikese vanne võtma.
Meil jääb puudu haridusest. Vahel näib, et Eestis oskavad kõik kirjutada, aga lugemisoskuseni pole veel jõutud. Me ei loe välislehti, ei loe analüüse. Kuivõrd me üldse tunneme Saksamaa või Prantsusmaa kokkuhoiupoliitika otsest mõju Euroopa Liidu laienemisele ja Eesti vastuvõtmisele Euroopa Liitu?
Me ei tunne isegi oma lähemate naabrite Läti ja Leedu probleeme. Või meie üleolev ja kiuslik suhtumine Soomesse: ärge tulge meid õpetama! Soome on meie lähim riik, kes on erakordselt palju teinud selleks, et Eesti teeks võimalikult vähem vigu.
Väga paljudel siin maailmas pole aimugi, mis Eesti on. Näete, taskusse jäi vedelema Lissaboni vastuvõtu lauakaart. Selle tagaküljele olen kritseldanud Euroopa kaardi, sest mu naaber tahtis tingimata teada, kus Eesti asub. Niimoodi, supi ja prae vahele, ma siis tegin talle selle selgeks. Tema hääletab oma parlamendis, kas Eesti vastu võtta Euroopa Liitu või mitte. Jätsin prae söömata.
Aasta 1996 ja tulevik?
See oli pettumusterohke aasta. Veendusin, et oleme valmis nõrkemiseni rääkima välispoliitilistest prioriteetidest, aga ei ole kuigivõrd valmis selle nimel tööd tegema. Rääkimine on pahatihti mandunud parteipoliitiliseks klohmimiseks. Nii kaua kui kuuleme, et üks partei on saavutanud seda ja teist, naaberpartei on aga asja tuksi keeranud – senikaua pole paranemist loota.
Ühel öösel jälgisin ühe suurriigi parlamendiväitlust. Jätsin meelde lihtsa lause, mis kõlas nii: „Ma olen küll opositsiooni esindaja, kuid tahan rõhutada, et valitsus on selle küsimuse lahendanud hästi ja soovin teile, proua eesistuja, selle puhul õnne.” Selles ongi parlamentaarse demokraatia tugevus: ta sünteesib huvirühmade vastandlikest seisukohtadest selle ühisosa, mis on alati laiem vastanditest ning vastab rahva valdava enamuse ootustele ja riigi huvidele.
Me ei ole mõistnud, et praegu käib võitlus. Võitlus selle nimel, et Eesti oleks iseseisev ka järgmisel sajandil. Veelgi iseseisvam ja jõukam, iga kodanik veelgi enesekindlam. Selle eesmärgi nimel tuleb rahvaga rääkida ausalt. Kui praegu kõneldakse rahva ja võimu võõrandumisest, on see tõsine ohu märk. Poliitilised mängurid saevad oksa, millel nad ise istuvad. Mängurid kukuvad koos oksaga alla, mängust välja. Puu kasvab rahulikult edasi. See ongi meie lootus, millest peab saama Euroopa lootus: mõlemad vajavad teineteist võrdselt, seda paraku teadmatagi.
Peeter Kaldre
