Päästeamet: nn segukomandod säästaks raha, aga päästet ei saa vaadata vaid kulutõhususe poolelt
Eesti Päevaleht kirjutas täna siseministeeriumis ringlevast ideest hakata omavahel kokku sulatama riiklikke ja vabatahtlikke päästekomandosid. See võiks anda mingi osa kulude kokkuhoidu, mis on vajalik Eesti päästekorralduse ülalpidamiseks, mida järgmistel aastatel ootab ees kasvav rahapuudus.
Päästeameti peadirektori asetäitja Tauno Suurkivi sõnul on päästeteenistuse korraldamise mudel Eestis praegu selline, kus 93 protsenti rahvastikust on kaetud 15-minutilise täiskutselise päästeteenusega. „See on Euroopa ja maailma mõistes üsna erandlik,“ ütles ta. „Selline mudel on küll väga professionaalne ja kiire, ent ka suhteliselt kallis. Enamikus Euroopa riikides on päästeteenistus peamiselt vabatahtluse põhine ning kutselist päästeteenuse osutamist kohtab vaid suuremates linnades.“
Põhjamaades, ka Suurbritannias, on Suurkivi sõnul mitmel pool rakendatud nn poolkutselist mudelit, kus päästjad omavad küll kutselise päästja kvalifikatsiooni, ent reageerivad mitte komandost ühe minuti jooksul, nagu Eestis, vaid komandost eemalt – kodust või teiselt töökohalt. „Ka Eestis on analüüsitud teistsuguste päästeteenistuse korralduse mudelite sobivust, ent ühtegi konkreetset plaani ega ka plaani väljatöötamise kavatsust meil hetkel veel ei ole,“ rõhutas Suurkivi.
Üks nn segukomando on Eestis ka praegu olemas ja see tegutseb Vormsi saarel. Seal töötab kolm kutselist päästjat, ülejäänud on vabatahtlikud, kes on samal ajal ka vabatahtlikud merepäästjad.
„Kindlasti on tegu väga kulutõhusa päästeteenistuse mudeliga, mis sobiks väga hästi ka mandril vähem asustatud piirkondadesse. Kas ja millises ulatuses selliseid komandosid Eestis mujalgi rakendada, on analüüsimise küsimus,“ ütles Suurkivi. „Kindlasti ei tohiks juba eos erinevaid mudeleid välistada, sest näeme, et Euroopas ja Põhjamaades need süsteemid töötavad ja pole veel kuulnud, et keegi sealsete päästesüsteemide kvaliteeti kuidagi kahtluse alla oleks seadnud – pigem on neid meile mitmetes tahkudes isegi eeskujuks toodud.“
Kuigi nn segumudel oleks kindlasti riigile rahaliselt säästlikum, tuleks Suurkivi hinnangul päästeteenistust vaadelda mitte ainult kulutõhusust silmas pidades. „Oleme ju ühiskonnas seatud selleks, et päästa inimeste elu, vara ja keskkonda ning seetõttu tuleks päästeteenistust hinnata ka teiselt poolelt ehk millises ulatuses suudame ühiskondlikke väärtusi kokku hoida, s.t päästa,“ ütles ta.
Mis puudutab päästekorralduse andmist omavalitsuste ülesandeks, siis pelgalt segu-mudeli pärast seda teha ei ole vaja. „Enamikus Euroopa riikides on päästeteenistus tõesti kohalike omavalitsuste vastutus, ent tänases Eestis jäävad ka loodavad minimaalselt 5000 elanikuga omavalitsused iseseisva päästeteenistuse ülalpidamiseks liiga väikeseks,“ tõdes Suurkivi.
„Ja veel lisaks – paljudes meie kutselistes komandodes kasutame me lisaks kutselistele päästjatele – mitte nende asemel – ka vabatahtlikke päästjaid,“ ütles ta. „Isegi Tallinnas, näiteks Nõmme komando. Üle Eesti on selliseid komandosid umbes neljandik meie 72-komandolisest riiklike komandode võrgustikust.“
