Naiste varjupaigad: riik hävitab kümme aastat ehitatud naiste tugikeskuste süsteemi

Riik hoiab naiste tugikeskuste toetuse vähendamisega kokku, eirates nii aga ohvriabi seadust ning jättes vägivalda kogenud naised ilma igakülgsest abist. Eesti Naiste Varjupaikade Liit nõuab sotsiaalministeeriumilt vastuseid.

Oma tegevuse peavad lõpetama Järva, Lääne ja Hiiu, Rapla, Viljandi, Lääne-Viru ja Võru maakondades tegutsevad naiste tugikeskused. Lisaks suleb uksed ka Tallinnas asuv selle aasta alguses avatud tugikeskus, teatas ENVL.

„Oleme kurvad ja segaduses. Me ei tea, kuidas edaspidi usaldada riiki, keda esindavate ametnike ja poliitikute sõnad ja teod pidevalt lahknevad. Esitasime tervise- ja tööminister Ossinovskile tema juhitava sotsiaalministeeriumi tegevuse kohta kirjalikud küsimused ja ootame ka tema allkirjastatud vastuseid,“ räägib Läänemaa naiste tugikeskuse juhataja Leili Mutso.

Nende tugikeskuste töötajad, keda riik uuest aastast enam ei toeta, jätkavad esialgu siiski vabatahtlikku tööd ja pakuvad esmast ja juhtumipõhist nõustamist vähemalt neile klientidele, kelle juhtumid on praegu pooleli. „Vägivallast väljapääsu otsivate naiste kohtuasjade ajamine ja psühholoogiline nõustamine või psühhoteraapia paraku katkevad,“ on Virumaa naiste tugikeskuse jurist Merle Albrant mures.

Tänu avalikule tähelepanule oli Sotsiaalkindlustusamet kogu teenuse osutamise jätkamiseks vajaliku rahastuse valmis leidma Jõgevamaa ja Valgamaa naiste tugikeskustele, nii et neil on võimalik senises kvaliteedis tööd jätkata. Ülejäänud väiksemates maakondades naisi ja lapsi abistanud iseseisvad tugikeskused aga peavad oma tegevuse senisel kujul lõpetama.

Eirates ohvriabi seaduses tugikeskuse töötajatele kehtestatud naistevastase vägivalla alase koolituse läbimise nõudeid, on sotsiaalkindlustusamet leidnud uued soodsa hinnaga naiste varjupaiga teenuse osutajad kõigisse esimeses hankevoorus katmata jäänud maakondadesse.

Seega päris öömaja ja esmase nõustamiseta ükski abi otsiv vägivalda kogenud naine uuest aastast ei jää.

Teine lugu on kogu muu abiga, mida iga naiste tugikeskus igas maakonnas ohvriabi seaduse kohaselt peaks osutada suutma. „Aeg näitab, kuidas uued teenuseosutajad oma rolli alarahastuse tingimustes täita suudavad,“ on ENVL juhatuse esinaine Eha Reitelmann pigem pessimistlik.

„Kümne aasta jooksul sotsiaalministeeriumi toetusel ja Norra riigi abiga üles ehitatud naiste tugikeskuste süsteem, mis tagas ühtse sisu ja kvaliteediga teenused abivajajatele kõigis maakondades, on hävitatud,“ ütleb Eha Reitelmann. Seda asendava uue riikliku teenuse sisu ja vormi osas puudub tema sõnul igasugune selgus, kuna seaduse tekst ja riigiametnike väljaütlemised erinevatel aegadel ja erinevates auditooriumites on olnud üksteisele risti vastukäivad.

Ohvriabi seaduse muutmise eelnõu ettevalmistamisse kaasas ministeerium tugikeskused alles viimasel minutil, kui eelnõu oli juba riigikogus ja sotsiaalkomisjon selleks survet avaldas. Ehkki ministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse, endine võrdsuspoliitikate osakonna juhataja ja praegune minister Ossinovski nõunik Katri Eespere ning osakonna nõunik Kristiina Luht on senised naiste tugikeskuse teenused üles ehitanud organisatsioonide sisulisi seisukohti ohvriabi seaduse muutmise protsessis järjepidevalt tõrjunud, tulid eelmisel nädalal meedia vahendusel kuuldud mitmed väljaütlemised Eesti Naiste Varjupaikade Liidule täieliku üllatusena.

„Näiteks ei saa me aru, kas ministeerium tõesti eeldab, et tugikeskused peaksid riiklikku teenust osutades eirama tööseadusandlust. Seetõttu esitasimegi ministrile rea küsimusi,” ütles Merle Albrant.