Teenindaja Tallinnast: tööandja vōiks jääda inimeseks ja poodleja ei peaks iga asja pärast vinguma

Delfi Kasulik kirjutas eile Tööinspektsiooni kontrollkäikudest ja Tööinspektsiooni peadirektori Maret Maripuu sõnul on tööga seotud haiguste üks põhjusi pikalt püstijalu töötamine. Palusime lugejatel oma kogemusi jagada ja üks pealinnas klienditeenindajana kirjutab järgnevalt.

Olen samuti teinud teenindajana tööd ühes Tallinna uhkeimas kaubamajas - ei mingit istumist ning kõik liikumised toimuvad uksekaardiga.

Algus oli väga raske (veenilaiendid juba enne), kuid sellega kummalisel kombel harjus. Ka pärast tööd bussiga koju sõites polnud raske seista. Suur vahe on ka selles, kas saad saalis liikuda vōi peadki kassas seisma, mis on palju raskem. Igal juhul peab inimesel kassas olema iste ning liikuval teenindajal vajalikul määral pause. Hetkel teinud aastaid istuvat tööd ja leian, et tegemist oluliselt raskema ning tervist kahjustavama asendiga. Ideaal jääks nende kahe vahele.

Ka mina ei soovi, et poodi sisenedes teenindaja kuidagi kunstlikult pingutab ja istmelt üles hüppab. Siinkohal peaks koostööd tegema nii meie inimesed ise kui ka tööandjad. Tööandja vōiks jääda inimeseks ja poodleja ei peaks iga asja pärast vinguma.

Ei ole sellist sunnitud käitumist kohanud kuskil mujal Euroopas. Kreeta saarel teenindas kassas naine koos titega - oleks see meil vōimalik? Laps hoitud ja emal töö ning kaup liigub. Tuneesias, 5 tärni hotelli kullapoes oli teenindaja nii väsinud, et magas otse letil. No problems. Oleks ma sealt midagi osta tahtnud, siis kindlasti poleks ta pahandanud, kui ta üles ajan. Sellised markantsed näited.

Mind peletab poest minema ilma ostuta see "saan ma teid kuidagi aidata ja mida otsite..." Vahel ma ei tea isegi ja vaatan, ehk on midagi pōnevat. Aga selle peale keeran otsa ringi.