Müstilised elukad: kes on need kummalised olendid Pirita rannas?
Teadlik Delfi lugeja viitas, et tegu on meie meres elutseva koguka kakandi, suurekasvulise jäämererelikti, merikilgiga (Saduria entomon). Tartu ülikooli merebioloogia osakonna teadurid kinnitasid seda sama.
Merebioloogia vanemteadur Kristjan Herkül märkis, et merikilk on meie merealal väga tavaline ja levinud liik. „Merikilk on kakandiliste seltsi kuuluv vähk, kes eelistab sügavamat ja jahedamat vett ja seega enamasti teda rannajoone lähedalt ei leia. Küll aga võib lainetus randa uhtuda surnud loomi,” selgitas Herkül, kuidas merikilgid Piritale võisid sattuda.
Mereökoloogia juhtivteadur Jonne Kotta lisas, et tegu on üsna tavalise kakandiliigiga, kes üldjuhul asustab külmemat vett ning seetõttu võib liiki rannikuvees leida pigem sügisel ja talvel. „Tihti jääb looma ka räimepüükidesse ning teinekord võib neid kakandeid näha poes ka räimekastides,” osutas Kotta.
Merikilk on jääajast Läänemerre n-ö lõksu jäänud ja elutseb meie vetes rahulikult ka praegu. Lõksu jäämist kinnitab ka see, et merikilk elutseb ka Rootsi suurte järvede sügavikes.
Merikilk on täiskasvanuna viie kuni kümne sentimeetri pikkune, kusjuures isaskilgid on emasloomadest suuremad. Arhailise lapiku välimusega, silmad asetsemas pealael, hallikaspruuni kehaga, meenutades omalaadsete nahkjate soomusplaatidega ja teravatipulise tagakehaga „sõjamasinat”, kirjeldatakse looduskalender.ee lehel.
Merepõhja suhtes merikilkidel eelistused puuduvad, elutsetakse sügavikes, kus vesi külmem. Kaldamadalatele liigutakse öösiti, kui vesi jahedam või kevaditi pärast jää sulamist, sest nad mõistavad jalgade abil ujuda, aga ega oma koorumispaigast omatahtsi kaugele ei seigelda. Merevee soolsuse muutused neile ebamugavust ei valmista. Kilgi esinemist käsitletakse põhjaloomastiku esinemise indikaatorina – röövtoiduline peab ju söönuks saama.
Keda merikilgid kütivad?
Mudasemal põhjal harjaslabalasi: nemad on samuti arktilise päritoluga, kollakasvalged koorikloomad, samuti jääaegsed jäänukid, nende pikkus jääb alla kümne millimeetri. Samuti balti lamekarpi, kelle valgeid või roosakaid karbipoolmeid lapsed mererannast suviti otsivad. Toiduratsiooni kuuluvad surnud kalad ja ära ei põlata ka väiksemaid kilgilisi või pisemaid liigikaaslaseid – seega ka kannibalid. Huvitav on tõsiasi, et merikilgile annab teavet saakloomast omapärane (keemiline) lõhnataju. Rünnatakse ka kalameeste püünistesse takerdunud kalu – röövel on röövel.
Paljunetakse aasta läbi, sest paaritumine saab toimuda vaid ajal, kui emaskilk n-ö nahka vahetab. Arenevaid kilgipoegi kannab emasloom kõhualuses lootetaskus, saavutanud kolme- kuni neljamillimeetrise pikkuse, alustavad „kilgilapsed” iseseisvat elu.
Kaladest jahivad merikilki ahvenad, angerjad, lestad, kammeljad, merihärjad, nolgused, emakala, siiad, tursad, meriforellid, lõhed. Arvatavalt ei ütle kilkidest ära ka sukelpardid.
Eesti geoloogiakeskuse meregeoloogid koos partneritega käisid 2015. aasta suvel Vaindlo saare taga merepõhja uurimas. Muu hulgas jäi 70 meetri sügavusel nende uue seirekaamera ette ka uudishimulik merikilk, keda näed sellest videost:
