Hanno Pevkur Reformierakonna esimehekandidaadi kõnes: ma ei taha, et Eestist saab vasakpoolsete maksueksperimentide või riigivõimu paisumise katsepolügoon

Täna valib Reformierakond omale uue esimehe. Kandidaatideks on Hanno Pevkur ja Kristen Michal. Samuti valitakse uus juhatus.
Avaldame Reformierakonna esimehekandidaadi Hanno Pevkuri kõne erakonna Üldkogul muutmata kujul.

Austatud erakonnakaaslased, lugupeetud külalised,
daamid ja härrad, head sõbrad!

Kaunist alanud aastat! Tänane päev on eriline. Mitte ainult minu, vaid meie kõigi – kogu erakonna jaoks. Kui olla veelgi suurelisem, siis kogu Eesti jaoks. Me valime täna erakonna esimehe ja liidri, kes peab suutma juhtida mitte ainult opositsiooni, vaid peaministrina riiki.

Ma tänan kõiki, kelle toetus on andnud mulle võimaluse kandideerida Reformierakonna esimeheks. See on au, aga eelkõige vastutus ja kohustus. Üksi seda tööd keegi teha ei suuda, kuid üheskoos kindlasti.

Taavi, tänan sind, et juhtisid erakonda ja valitsust ligi 3 aastat ning loomulikult, palju õnne sulle ja su perele Hermani sünni puhul!

Hea Kristen, aitäh debateerimast Reformierakonna ning Eesti käekäigu ja tuleviku üle. Tere tulemast meeskonda, kui erakonnaliikmed mulle volitused annavad.

Head erakonnakaaslased,

president Lennart Meri on öelnud, et riigis, pärisriigis, sõltub riigi tugevus alati pidevast kahekõnest rahva ja tema valitud parlamendi vahel. See kahekõne peab olema tõsine ja selles kahekõnes tuleb rääkida eesmärkidest, mille poole Eesti püüdleb. Kui on tehtud vigu, siis tuleb ka oma vigadest rääkida. Rahvas on alati täiskasvanud.

Reformierakond on riigis täna opositsioonis. See, et me sellises seisus oleme, mööngem, on muu hulgas ka meie endi vigade tulemus, tahame seda endale tunnistada või mitte. Valimiste võitjana opositsioonis olles ei saa me ellu viia oma poliitikat. Me ei saa seista oma valijate ootuste, soovide ja huvide eest. Nii lihtne see ongi. See ei pea nii olema, veel vähem nii jääma.

Reformierakond on pea kaks aastakümmet Eestit vedanud. Meid teatakse, meid usaldatakse ja meilt oodatakse Eestit edasi viivaid säravaid ideid ning algatusi. Täna on see ootus eriti kõrge. Ja seetõttu lasub just meil kohustus leida uus silmapiir, millelt näeb Eestit, Euroopat ja maailma palju avaramalt. Kui kõik me ümber muutub, Eesti rahva ootustest kuni globaalse julgeolekuolukorrani, peab muutuma ka Reformierakond. Nii sisu kui stiili poolest. Tsiteerin Barack Obamat: “Muutused ei tule, kui me ootame kedagi teist või mõnda muud aega. Meie olemegi need, keda me oodanud oleme. Meie oleme see muutus, mida me otsime!”

Sõbrad,

poliitikat peab tegema kire, missioonitunde ja tahtejõuga. Poliitika on eelkõige meeskonnamäng, nii erakonna kui riigi juhtimisel. Igaüks, kes oskab ja tahab, peab saama Reformierakonnas oma võimaluse. Igal erakonnaliikmel peab olema võimalik saada volikogu liikmeks, vallavanemaks, riigikogu liikmeks või ministriks. Meie igaühe isiklik pingutus annab raudkindlalt parema tulemuse, kui selle tulemuse ootamine käed rüpes. Soov võimu teostada ongi aus ja siiras erakonda kuulumise mõte.

Kui mõtleme oma erakonnast kaugemale, peame leidma teiste hulgas neid, kellega saaksime üheskoos võimu teostada. Just sõprade nappus on kimbutanud erakondi, kes on suutnud küll kaasata valijaid, kuid pole saanud valitseda. Ükski erakond ei saa riiki valitseda üksi.

Hea erakonnakaaslane,

kes tahab vaadata edasi, peab vaatama tagasi. Ühiskond rajaneb aegade algusest ladestunud kogemustele ja traditsioonidele. Me peame väärtustama ning austama neid, kes meid tänasesse toonud. Nii nagu me austame oma põhiväärtusi. Reformierakonna poliitika tuum on seisnud ja seisab ka edaspidi iga eestimaalase vaba eneseteostuse kaitses ja tema heaolu kasvatamises.

Praeguse valitsuse kurss suurendab riigi sekkumist nii majandusse kui inimeste igapäevaellu. Mina ei taha, et Eestist saab vasakpoolsete maksueksperimentide või riigivõimu paisumise katsepolügoon. Väikese riigina pole meil luksust pidada üleval suurt riigiaparaati või hoida töös kohmakaid lahendusi. Peame oleme paindlikud ja lähtuma tõhususest – sealhulgas riigi edendamisel.

Eesti saab olla majakaks – tõestada, et väike riik on efektiivne. Me saame välja pakkuda ja kasutusele võtta julgeid ning samas nõtkeid lahendusi – neid ei tasu karta. Uuendusmeelsus sobib Eestile, see parandab meie konkurentsivõimet ja kuulub meie maailmapildi juurde. Reformierakonnal lasub kohustus koos ekspertide ja ettevõtjatega ja see lipp taas heisata.

Miks mitte näha tulevikus Eestit kohana, kus tahetakse katsetada ja ellu viia suurepäraseid ideid, mis võivad olla küll välja töötatud mujal, kuid kus puudub valmisolek, keskkond või võimalused uudsete lahenduste rakendamiseks. Eesti saab seda pakkuda, luues vajalikud tingimused. Me peame näitama, et kõik on võimalik. Ainult läbi julgete sammude suudame end suureks luua ja kuuldavaks teha.

Eesti peab olema riik, kuhu tahavad oma äri luua nii Mati Mõnistest kui Bill Silicon Valleyst. Ettevõtjatel peab olema kindlus, et riik sekkub majandusse võimalikult vähe. Tootlikkust ei loo mitte riiklikud regulatsioonid, aruandlus ja järelevalve, vaid paindlik tööturg, uuenduslikud lahendused ja inimeste tahe olla ettevõtja ning ettevõtlik, sest just ettevõtlike inimeste lisandumisega saame kasvatada tugevat keskklassi ja üldist heaolu. Riigi roll olgu eelkõige lihtne, selge ja arusaadav maksukeskkond, ekspordi toetamine ja seadusandluse lihtsustamine.

Samamoodi peame arendama haridussüsteemi, et see käiks nutikalt kaasas 21. sajandi paratamatute muutustega. Eesti kool vajab õppekavadesse sellist majandus- ja ettevõtlusõpet, kus juba põhikooli lõpetaja teeb lisaks tangensile ja koosinusele vahet brutol ja netol, käibel ja kasumil ning saab alusteadmised Eesti maksusüsteemist.

Olen veendunud, et peame andma lisaks ulatuslikele teadmistele reaal- ja humanitaarainetes noortele senisest parema valmisoleku igapäevaeluks. Tegelema teadlikult väärtuskasvatusega, ehk lihtsamalt öeldes – viisakaks ja väärikaks inimeseks kasvatamisega. Väärtuskasvatus tähendab muu hulgas mõistmist, et riigipoolsete sotsiaaltoetustega tuleb aidata neid, kes abi vajavad.

Head kaasteelised,

haritud, hoitud ja ettevõtlikust Eestist pole aga kasu, kui me pole riigina vabad. Unistus vabast Eestist oli meie peamiseks liitjaks 80-ndatel. Nii praeguse põlvkonna kui meie laste ning lastelaste ülesanne on olemasolevat vabadust kinnistada.

Tõepoolest – Eesti pole kunagi olnud paremini kaitstud kui täna, kuid sõda Süürias ja Ukrainas, Venemaa poliitilise eliidi sekkumine teiste riikide siseasjadesse, rändekriis, Brexit, verised rünnakud Euroopas ja Türgis, sunnivad meidki rohkem pingutama.

Viimase 25 aastaga olemegi loonud head eeldused suurema rolli võtmiseks rahvusvahelises elus – Eestit kuulatakse ning meil on krediiti rahvusvaheliselt oluliselt julgemalt sõna võtta.

Nii saame näiteks Eesti Euroopa Liidu eesistumist kasutada muu hulgas oma sõnumi võimendamiseks, et ka Euroopa Liit peab olema tänasest oluliselt efektiivsem. Kasutagem seda, ärgem jäägem tantsusaalis kaugeimasse nurka istuma, lootes, et äkki keegi võtab meid tantsima. Ei võta, selleks on vaja näidata initsiatiivi.

Ja veel – minu hinnangul on meil üks täiendav kasutamata eduallikas – eestlased välismaal. Nende kümnete tuhandete eestlaste teadmised oma uue koduriigi eelistest on midagi, mida siin Eestis ellu viia. Sinimustvalge lipp, mis lehvib California või Austraalia koduaias, ei pea meid panema häälekalt muretsema väljarände pärast, vaid tunnustama oma kaasmaalaste ettevõtlikkust ja isamaalisust.

On meie nutikuse küsimus, kuidas neid inimesi kaasata Eesti tulevikutee kujundamisse. Usun, et neil on soov kaasa mõelda ja panustada oma kodumaa heaolu kasvu. Kui suudame siit laia ilma liikunud inimesed kaasata, võime ehk ka loota, et paljud neist koju naasevad. Igaüks peab teadma, et neid pole unustatud ning nende ideed ja teod on oodatud.

Head mõttekaaslased,

Ilma võidusoovita ei saa poliitikat teha. Poliitika on nagu vehklemine, kus olümpiavõitjaks kroonitakse see, kes kaitsmise kõrval oskab ka rünnata ja õigel hetkel täpselt torgata. Võimuambitsiooni ja võiduvõimaluseta erakonda keegi valida ei taha. Me peame täpselt teadma, kelle ootusi, soove ja unistusi me esindame. Seda sõltumata nende elukohast, tegevusalast ja rahvusest.

Olles täna riigis opositsioonis, on õige aeg tegeleda nii oma erakonna värskendamise kui Eesti ees seisvate väljakutsete sõnastamisega järgmisteks valimisteks. Samas - kui on vajadus võtta veel selle riigikogu koosseisu ajal valitsusvastutus, oleme ka selleks valmis. Sest nagu ütles Rooma riigimees ja filosoof Seneca: “Paljud on kukkunud selleks, et tõusta varasemast kõrgemale.” Pidagem meeles, et Eesti rahvas andis meile kaks aastat tagasi tugevaima mandaadi ja meil on riigikogus kahe valitsuskoosseisu jagu suurepäraseid inimesi.

Hetkel vajab Reformierakond aga hoolt ja tähelepanu, sest riiki pikalt valitsedes jäi erakonna arendamine ning liikmete kaasamine piisava tähelepanuta.

Ma olen valmis erakonda juhtima, võtma vastutuse ning koos teiega pingutama maksimaalselt selle nimel:

•et meil on igas mõttes avatud erakond ja poliitilised otsused teeme vastavalt põhikirjale, mitte kitsas ringis;
•et juhatuses on tagatud koht nii regionaalselt valitud esindajatele, kui NaiRe, noorte ning seeniorite esindajatele;
• et volikogus ei vähene meie liikmete esindatus piirkondadest;
• et kogume kõik julged ja värsked liberaalsed ideed Eesti tulevikutee kujundamiseks ning heaolu kasvatamiseks uude Reformierakonna programmi;
• ja et iga erakonnaliige tunneb ennast vajalikuna ning osana meeskonnast, kes tahab, oskab ja suudab valitseda.

See on meeskond, kes võidab nii järgmised kohalikud, riigikogu kui Europarlamendi valimised. Meeskond, kellega koos soovin Reformierakonda muuta ja arendada.

Oleme julged ja avatud nagu tõelistele liberaalidele kohane. Ärme küsime endalt, kas me saame hakkama, vaid paneme kiivri pähe, prillid ette ja lendame kõrgelt, et teha suuri tegusid.

Eesti ootab seda ja me oleme selleks valmis! Üheskoos!

Tugevaid hambaid, tublid oravad!