NYT: Vene häkkerid leidsid USA meediast valmis hääletorud
Ajakirjanikud on alati toetunud allikatele, kes pakuvad kriitilist informatsiooni omakasupüüdlikel põhjustel. Konks on selles, et avaldada tuleb informatsiooni, mis teenib avalikke huve ilma allika eesmärkide lõksu langemata, kirjutab New York Times.
Praegusel juhul oli allikas Vene luureagentuur, relvajõudude kindralstaabi luure peavalitsus (GRU), mis tegutses häguste kattevarjude all, mis pidid allikat varjama, ning mille eesmärk oli õõnestada USA presidendivalimisi.
Hillary Clintonit ja teisi USA poliitikategelasi määrivaid dokumente avaldades, mille uudisväärtus nõudis kajastamist, kasutas Moskva ära sedasama avatust, mis on vaba ajakirjanduse alus. Taktika on iga sellise operatsiooniga arenenud ja osa sellest pole veel paljastatud.
Londoni King’s College’i julgeoleku-uuringute professor Thomas Rid, kes uurib Venemaa mõjutamiskampaaniat, ütles, et asi läheb häkkimisest palju kaugemale: „See on poliitiline kujundamine, sotsiaalne kujundamine strateegilisel tasemel.“
Suurvõimud on pikka aega teineteise asjadesse sekkunud, kuid Venemaa arendas 2016. aasta välja seninägematu taktika: häkkimise teel saadud dokumentide pressile söötmise erinevate kattevarjuks olevate osapoolte kaudu.
„Avalikkussuhete töö tegemine, et saada häkitud materjal välja Daily Calleri või Gawkeri või Smoking Guni eksklusiivloona, see on uus,“ ütles Rid.
Seda avalikkussuhete tööd tegid algselt kaks internetipersooni, mis ilmusid välja sel suvel – Guccifer 2.0 ja DCLeaks, mis esinesid aktivistidest häkkeritena. Kuigi kumbki seda ei tunnistanud, tegid küberjulgeolekueksperdid hiljem järelduse, et mõlemad olid Venemaa loodud kattevarjud.
Guccifer 2.0 väitis end olevat Rumeenia vabadusvõitleja, kes häkkis USA demokraatide rahvuskomitee arvuteid. Twitteris osutati ajakirjanike jaoks nädalate jooksul teatud dokumentidele, mis olid rahvuskomiteest ja mujalt häkitud.
DCLeaks loodi eraldi ja tal olid omad häkitud dokumendid, mille olid väidetavalt välja lasknud USA häkkeraktivistid, kes austavad ja hindavad sõnavabadust.
Postitusi müüdi, vürtsitades sõnumeid slängi ja emotikonidega. Kui Gucciferilt küsiti, kas demokraatide rahvuskomitee dokumente tuleb veel, anti vastus: „Yeah, baby :)“
Gucciferi ja DCLeaksiga suhelnud ajakirjanikud ütlevad, et nende toon ja inglise keele valdamine varieerusid suures ulatuses, mis viitab sellele, et kontodega tegeles mitmeid inimesi.
Gucciferilt küsiti ka häkkimise tehniliste külgede ja rumeenia keele kohta, millele ta vastata ei osanud.
Mõnedele reporteritele pakuti dokumente eksklusiivselt, mis on tuntud taktika valitsuse pressibüroode ja avalikkussuhete firmade puhul, kes tahavad kajastust kujundada.
Kui teadlikkus häkkimise seotusest Venemaaga suurenes, hakati teesklusest loobuma. Uusim rühmitus nimetas end Fancy Bears Hack Teamiks, mis on hämmastavalt avameelne viide „fancy bear’ile“, nimele, mida mõned lääne julgeolekuorganisatsioonid kasutavad GRU häkkerite kohta.
Eelmisel aastal imbusid Venemaaga seotud häkkerid USA dopinguvastasesse agentuuri (USADA) ilmselt kättemaksuks süüdistuste vastu riikliku dopinguprogrammi olemasolus Venemaal. Fancy Bearsil oli aga raskusi varastatud dokumentide paigutamisega USA või Briti väljaannetesse. Ajakirjanikud leidsid, et nende uudisväärtus ei kaalunud üles Vene huvide teenimise riski. Kui Fancy Bears pakkus dokumente Associated Pressile, avaldas viimane hoopis loo Venemaaga seotud rühmitusest endast.
Fancy Bears veenis lõpuks Saksa ajakirja Der Spiegel spordiajakirjanikke. Võimalikku seost Venemaaga mainiti alles lõpus koos tsitaadiga USA ametnikult, kelle väitel oli leke mõeldud tähelepanu kõrvale juhtimiseks riiklikult toetatud dopingukasutamiselt Venemaal.
Demokraatiad, mis annavad eelisõiguse konkureerivale poliitikale ja vabale meediale, on eriti haavatavad.
Mida rohkem ajakirjanikud ja lugejad mõistavad välisriikide häkkerite motiive, seda paremini suudavad nad Ridi sõnul need lekked konteksti asetada, töötades vastu häkkerite eesmärkidele, varjamata uudisväärtuslikku informatsiooni.
Seda lootust vähendavad siiski mõned meedia suundumused – polariseerumine, libauudised, sotsiaalmeedia massiiseloom.
