Lugeja maal elamisest: nooruse lollus tõid mind kunagi siia, nüüd lapingi surmani vana talumaja, sest minna pole kuhugi
Kell kuus astusin kontori uksest välja. Poodi polnud vaja minna, ainult bensiini võtta ja kodu poole teele. Kell seitse olin seetõttu kodus, poe kaudu pane pool tundi kõvasti juurde.
Nii, kõigepealt tuli pliidi alla, siis ahjud vaja kütte panna, siis vaadata midagi söögipoolist, siis jope selga ja kuuri homseks puud tuppa, vahepeal sööd jood, pesed nõud. Jääks nagu aega ülegi, aga väljas kottpime ja mingit ila tilgub juba pool aastat taevast alla, istud toas. Telekast pole midagi vaadata, kordussaated. Netist on siiber, naabreid ei käi ju ka iga jumala päev tüütamas.
Igavled, teha pole mitte halligi. Hea, kui kogu toimetustega kella üheksaks ühele poole saad. Suvel pole hullu. Varsti magama, et järgmisel päeval kell kuus ärgata ja tööle sättima hakata, koos muu sinna juurde kuuluvaga. Nii päevast päeva, aastast aastasse.
Keegi tuleb mulle ütlema, et ma naudiks seda. No jah, rantjee elu elades võib-olla isegi, aga palgalisena kuskil 30-40 km kaugusel iga jumala päev tööl käies ei ole selline maaelu s...agi väärt. Selleks peab olema vähekese kiiksuga, heas mõttes kiiksuga. Mina paraku pole, aga elu ja nooruse lollus tõid mind kunagi siia, kus olen ja minna pole enam kuhugi.
Ja vot lapidki surmani seda vana talumaja, mille kord nii tänulikuna vastu võtsid. Teate, muru niitmine on jah hea ajaviide, parv sääski ümber pea tiirlemas. See selleks, aga iga jumala kord, kui kodust ära lähed, mõtled tahes tahtmata sellele, kas tagasi tulles on enam millegagi niita, kas puid metsast on millegagi talvel maha võtta, kas su vara on alles või on selle keegi asjalik sel ajal, kui ära olid, minema tassinud.
Mainimata ei saa jätta ka nid suviseid äiksehoogusid. Viimse kui ühe pistiku tirid seinast välja, kui korra oled kogu elektrit tarbiva kodutehnika välja vahetanud. Ilmateadet harjud vaatama, kõiki kättesaadavaid. Ühesõnaga, nauding.
