Lugeja metsade seisut: aastakümneid tegeles metsamajandamisega erasektor, nüüd sisuliselt polegi loodusliku näoga metsi
Inimese puhul taandub lõpuks kõik huvidele, et mitte öelda rahale. Metsamajandamine majanduslikel eesmärkidel ehk raha teenimiseks on jutud metsa kui looduskeskkonna hoidisest põrkuvad. Kolmandad jutud mingist imelisest keskteest, kus linnukesed, putukad ja põdrad ning puit kui toore kasvavad rõõmsalt üksteise huve kahjustamata, on puhas utoopia.
Huvitav on muidugi asjaolu, et tugevale metsandusele ja tänasele ressursile igas mõttes pani aluse sisuliselt Nõukogude aeg. Eriti ilmekalt tuleb see esile, kui võrrelda metsade käekäiku nö vabas ilmas, kus kõik need aastakümned tegeles metsade majandamisega suuresti erasektor ja majanduslik huvi - neil sisuliselt ei olegi loodusliku näoga metsi, rääkimata suurtest kiskjatest.
Me ei arva ju, et see vaba ilm ja väärtusruum, kuhu meiegi kuuluda tahame, oleks olnud niivõrd loodusvihkajalik, vaid seal lihtsalt nagu kapitalistlikus ühiskonnakorralduses ikka, oli emane huvi kapitali ja raha huvi, mille järgi juhinduti.
Seepärast oleks ma ettevaatlik igasugu metsaomanike-majandajate juttude suhtes jätkusuutlikkust majandamisest ja loodusega arvestamisest - seda arvestatakse nii vähe, kui võimalik ja ainult niipalju, kui selleks on konkreetset sundi. Seda sundi saab kehtestada ainult riik. Ka jutud, et mingi lendorava või kotkapesa tõttu kannab metsaomanik tekkivate piirangutega suuri kahjusid, mida peaks riik ehk maksumaksja korvama, on mõneti mõistetavad.
Teisalt peaks see olema metsanduse nö loomulik äririsk, samamoodi, kui kalanduses ei garanteeri keegi sulle saaki ja üksteisevõidu traalimine on jätkusuutmatu, nii ka metsanduses ei saa ega peagi olema metsast tulev raha tagatud.
