Lugeja: huvitav, paljud tänased superstaarid suudaksid laulda keskmise suurusega saalis mikrofonita ja seejuures karjumata?

Maikeni laulukooli ümber lahvatanud arutelu ja erinevad sõnavõtud on pannud arvamust avaldama ka ühe Delfi lugeja. Tema sõnul saaks häält tekitada ka loomulikumalt, kuid stiil ja kähedus ning karjumine on praeguse aja läbivaks jooneks.

See röökimine laulmise asemel on meie Eesti viimase superstaari-põlvkonna lauljate tüüpiline viga. Enamik neist on selle probleemiga. Röökimisel tekib häälepaeltega sarnane efekt nagu kõlari-valjuhääldiga, kui sellele üleliia palju helisignaali võimsust peale anda ja valjuhääldi võnkemähis väljub otsapidi magnetvälja pilust - puhas siinusvõnkumine muutub kandilise kujuga helivõngeteks.

Kõrv tajub seda helitoonide määrdumise, moonutumisena, raginatena, plärinatena. Mõnes nišši-muusikažanris (teatud hard-rocki suunad jms) võib see ju isegi taotluslik ja aktsepteeritav olla, kuid peavoolu popmuusikas ja estraadimuusikas kuidagi kohatu, eriti kui enamus seda järgima hakkab ja sellist moonutatud laulustiili juba justkui ainuõigeks peab.

Nojah, eks neid karjuva stiiliga poplauljaid on tegelikult olnud küll läbi aastakümnete nii meil kui mujal, aga need on ikkagi oluliselt vähemuses olnud. Mäletan, et 70ndatel, kui ilmus noor laulja Tõnis Mägi, kes siis eriti just sellist ülepingutatud kähedavõitu laulustiili harrastas, tekitas see rahva hulgas vägagi vastakaid arvamusi ja paljudele see ei hakanudki siis meeldima. Kuid meie lauljate tollane raudvaramu jäi ikkagi truuks puhtale vokaaliesitusele.

Tõenäoliselt suudaksid ka meie tänased karjuvad superstaarid (no ütleme osa neist, sest kõigi osas pole ma üldse selleski kindel) laulda enam-vähem puhtalt, kui nad laulaksid vähem pingutades ja vähem punnitades ehk siis normaalse kõne hääletugevusega. Tänapäeval on ju helivõimenduses kõik imevõimalused olemas, et neid siis ikkagi kuuldavale tuua.

Selle asemel aga hakkavad nad täiest kõrist röökima, seejuures hoides veel mikrofoni vastu suud. On jah neil käes madala tundlikkusega dünaamiline mikrofon (lavaesinemistel tüüpiliselt "Shure" mudel), kuid ka sellesse ülilähedalt kõvasti karjudes tekib mikrofonis paratamatu helimoonutus, lisaks juba moondunud vokaalile. Tulemus on õudus kuubis.

Huvitav, kui paljud tänased "superstaarid" meil suudaksid laulda keskmise suurusega saalis mikrofonita ja seejuures karjumata? Tundub, et vähesed. Ometi aga meie vanema põlvkonna kuulsad lauljad said sellega hakkama! Just nagu oleks meil viimastel kümnenditel tekkinud mingi geneetiline mutatsioon või äkki tõesti on tegemist nüüd valede koolitusmeetoditega ja vale repertuaarivalikuga?