„Mu kaasameeriklased,

Ühendriikide istuva presidendi jaoks on pikaajaline traditsioon jätta Ovaalkabinetti lahkumiskiri ameeriklasele, kes on valitud võtma tema koha. See on kiri, mis on mõeldud jagama seda, mida me teame, mida me oleme õppinud ja milline väike tarkus võib aidata meie järeltulijal kanda seda suurt vastutust, mis tuleb koos kõrgeima ametiga meie maal ja vaba maailma juhirolliga.

Aga enne, kui ma jätan oma sõnumi meie 45. presidendile, tahtsin ma öelda viimased tänusõnad au eest teenida teie 44.-na. Sest kõik, mida ma olen oma ametiajal õppinud, olen ma õppinud teilt. Te tegite minust parema presidendi ja te tegite minust parema inimese.

Läbi nende kaheksa aasta olete te olnud headuse, vastupidavuse ja lootuse allikas, millest ma olen ammutanud jõudu. Ma olen näinud naabreid ja kogukondi meie eluaja kõige hullema majanduskriisi ajal teineteise eest hoolitsemas. Ma olen leinanud koos leinavate perekondadega, kes otsisid vastuseid, ja leidnud armu Charlestoni kirikus.

Ma olen saanud südamejulgust noortelt koolilõpetajatelt ja meie uusimatelt sõjaväeohvitseridelt. Ma olen näinud, kuidas meie teadlased aitavad halvatud mehel taastada kompimismeele, ja haavatud sõjamehi, keda juba surnuks peeti, taas kõndimas. Ma olen näinud ameeriklasi, kelle elud on päästetud, sest neil on lõpuks ligipääs arstiabile, ja perekondi, kelle elud on muutunud, sest nende abielud on tunnustatud võrdsetena meie omadega. Ma olen näinud, kuidas kõige väiksemad lapsed tuletavad meile oma tegude ja suuremeelsusega meelde meie kohustusi hoolitseda pagulaste eest või teha tööd rahu heaks ning eelkõige hoolitseda teineteise eest.

Ma olen näinud teid, Ameerika rahvas, kogu teie korralikkuses, otsustavuses, heas tujus ja lahkuses. Ja teie igapäevastes kodanikutegudes olen ma näinud meie tulevikku lahti rullumas.

Me kõik, sõltumata parteist, peaksime sellele tööle kallale asuma – rõõmsale kodanikutööle. Mitte ainult siis, kui on valimised, mitte ainult siis, kui su enda kitsad huvid on kaalul, vaid kogu eluea jooksul.

Ma olen olemas koos teiega igal sammul sel teel.

Ja kui progressikaar näib aeglane, tuletage meelde: Ameerika ei ole ühe inimese projekt. Kõige võimsam sõna meie demokraatias on sõna „meie“. „Meie, rahvas.“ „Me saame hakkama.“

Jah, me suudame.“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena