Ajaloolane CIA avalikustatud Eesti-memodest: iga juhtum on kirja saanud millegi pinnalt
USA luure keskagentuur (CIA) tegi avalikuks suure hulga välisluure raporteid. 1983. aasta 9. septembri salajases memorandumis CIA ametnikule Charles Watermanile kirjeldatakse Nõukogude Liidu rahvarahutusi. „Minu andmebaas näitab, et Eestis on toimunud üheksa streiki, 18 meeleavaldust, viis mässu ja seitse poliitilise vägivalla akti, kaasa arvatud kolm atentaati Eesti Kommunistliku Partei liidrile Karl Vainole, kuid kaks kirjeldatud intsidenti leidsid aset juba 1979. aastal,” kirjutatakse memos.
Eesti kaevandusmuuseumi direktor, ajaloolane Andres Kraas meenutas, et kaevandustes sel ajal ülestõuse ja streike ei olnud. „Kindlasti oli rahutusi kooliõpilaste hulgas,” märkis ta aga, tuues näiteks Tallinnas 1980. aasta sügisel puhkenud koolinoorte rahutused, kus mõned ka kinni peeti. Sarnaseid kogunemisi ning ka keelatud kirjade paljundamist ja ringi liikumist oli koolis ja ülikoolis küll, kuigi sellised sündmused maha vaikiti, rääkis Kraas Delfile.
Kraas usub, et CIA raportis polnud midagi otseselt valesti kirjas, sest iga juhtum on kirja saanud millegi pinnalt. Samas pole memost tekkiv pilt vast siiski päris õige, kuna suuresti on küsimus tõlgendamises ja defineerimises. Memosse kirja saanu aluseks olid ennekõike vaatlused ja saadud info, mille juures sõltus aga palju sellest, kes ja kuidas info edasi andis ja milline kriteerium aluseks võeti. Raportid põhinesid suuresti ütlustel ja tähelepanekutel, mitte dokumentaalselt kinnitatud faktidel, ning seal juures mängis kindlasti rolli ka juhuslikkuse moment ja agendi subjektiivne tõlgendus.
Nõnda märkis Kraas, et üksikuid probleeme ja konflikte oli, kuid need ei olnud omavahel konsolideerunud. „Need olid küllaltki ühe või kahe inimese asjad,” märkis ta. Keelatud materjalid levisid töökollektiivides, kuid levitajakski oli enamasti üks inimene. Siiski võisid tolleaegsed vabadusvõitlejad omavahel koordineerida. „Sellel ajal läksid ju kinni Lagle Parek, Tiit Madisson, Heiki Ahonen, Sergei Soldatov. Rääkimata Mart Niklusest ja Enn Tartost,” osutas Kraas, kes nentis, et inspiratsiooni andis Eestile kindlasti ka poola tööliste mäss.
Arvestada tuleb ka sellega, et oli olümpia-aasta: julgeolekuorganid läksid Kraasi hinnangul enne olümpiat väga valvsaks, sest kardeti kontakte välismaalastega. „See tähendab, et tehti kaunis kõva puhastus: poliitvangid pandi kinni või saadeti välja – vähemalt selleks ajaks –, sest kardeti rahutusi olümpiamängude ajal. Midagi kindlasti õhus oli,” rääkis Kraas. See ei puudutanud siiski töölisi, vaid pigem intelligentsi ringkondi. Saadeti ju 1980. aastate alguses laiali ka 40 kiri ja sarnaseid tekste. „Siis võib-olla oligi kõige reaktsioonilisem, sest KGB oli kõige rohkem valvel,” märkis Kraas. Ta lisas aga, et ei saa öelda, et ülestõuse ja teisi memos mainitud sündmusi väga märgata oleks olnud.
Võõrülemuste saabumine tekitas vastuseisu
Konflikte oli Kraasi sõnul ka töötajate ja ülemuste vahel, mis polnud aga poliitilised. Tihti olid tööl konfliktid keele baasil: tol ajal hakkas Venemaalt sisse voolama palju võõrtööjõudu ja ka võõrülemusi, sest paljud ettevõtted ja vabrikud pandi alluma otse Moskvale. „See põhjustas käärimist eestlaste seas küll,” nentis Kraas. Vastuseise tekkis ka olmeprobleemide pärast, näiteks said venelased tol ajal kortereid palju lihtsamalt väljaspool järjekorda. Kooliõpilaste seas põhjustas tüli ja rahutusi ka see, et paberimajandus muutus üksnes venekeelseks, eesti keelde dubleerimine lõpetati.
Kokkuvõttes ütles Kraas CIA memorandumit kommenteerides, et midagi kindlasti oli, kuid mis täpselt, seda pole võimalik tagantjärele enam kellelgi kuidagi kindlaks teha. „Pole subjektiivsemat asja kui ajalugu,” lisas ta.
Eesti Kommunistliku Partei liidrile Karl Vainole väidetavalt tehtud kolme atentaadikatset ei pea Kraas aga väga usutavaks. „Minule ei tundu, et see oleks väga võimalik olnud,” kinnitas Kraas. Ta sõnas, et atentaadikatsete kohta temani toona infot ei jõudnud, ja lisas, et liikvel oli tol ajal ka palju linnalegende, mis võisid nõnda ka CIA raportisse jõuda. Vaino tapmine poleks ka kuigi mõttekas olnud, sest ühe inimese tapmine ei kaota ära kuritegelikku režiimi.
Karl Vaino ihukaitsja kinnitas reedeses Eesti Päevalehes samuti, et 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses ei tehtud Vainole ühtegi atentaadikatset. „See on rahvaluule ja kuna tol ajal ringles erinevaid jutte, siis ilmselt need sattusidki raportisse,” ütles ka tema.
