Yana Toom: kas meie promoaju ikka on võimeline iseseisvaks mõtlemiseks?
Arvamusloos välispoliitilisi sündmusi Tolkieni "Sõrmuste isanda" tegelaste ja metafooridega ilmestanud Andrei Hvostov kaasas loosse ka Euroopa Parlamendi saadiku Yana Toomi isiku, kelle Süüria-visiit mõnda aega tagasi ohtralt tähelepanu sai.
Paludes Toomilt kommentaari alljärgnevatele arvamusloos välja toodud lõikudele ning küsides teema ilmestamiseks ka lisaküsimusi, ei jäänud Toom metafooridega kitsiks - ka tema on enda sõnul Tolkieni triloogiat lugenud.
Järgnevalt on välja toodud lõigud Hvostovi arvamusloost ning Yana Toomi vastused.
Kui me siiski jääme Hvostovi, mitte Tolkieni juurde, tuleb tõdeda, et rahvusvaheline poliitika - õnneks teatud piirini, mida - jällegi õnneks - pole veel ületatud, - lähtub huvidest. Väärtused on siin mõistagi tähtsad, aga nad reeglina teenivad huvisid, mitte vastupidi. Vaidlustele nendega, kes siiralt usuvad, et USA on vabaduse ja demokraatia lipulaev ja Venemaa omakorda Mordor, ma paberit ei raiskaks, küll aga tooksin välja, et peale Trumpi valimisi USA-s, presidendivalimisi Prantsusmaal, Astana läbirääkimisi Süüriast, euroala nõrgenemist, muutuvad nii mõnegi riigi avalikud huvid.
Sellega paratamatult kaasneb ka retoorika muutmine. Kusjuures väärtused jäävad samaks. Mis sellistel puhkudel muutub, on kriisikolle, kuhu me viskume nende väärtuste kaitseks. Ma meelega ei too siin ühtegi näidet, kuna Cassandraks pole veel saanud, alles õpin. Küll aga julgen ennustada, et Hvostovi kirjeldatud vapper Tolkieni seltskond hakkab kiiremas korras otsima teist auku, kuhu visata Issanda sõrmus. Kui muidugi jõuab enne kokkuleppele, mitu protsenti SKP-st on päkapiku, mitu kääbiku ja mitu inimese õiglane panus ekspeditsiooni korraldamiseks.
Mis puudutab rahvusvahelise poliitika kujundamist, siin ei tasuks ennast petta - Eesti roll Euroopa Liidu välispoliitika kujundamisel pole paraku suurem, kui Yana Toomi roll Eesti välispoliitikas. Mis, arvestades meie kuulumist EL-I ja NATO-sse, võib (hetkel veel) isegi OK olla, aga siin ma tuleks jällegi Hvostovi juurde tagasi.
Nimelt, kirjeldades meie Süüria reisi, mainis Andrei mitu korda tundlaid, mille abil ta üritas tuvastada, kas meie pakutud info ikka vastab tõele. See tundlate teema on tegelikult ta vana lemmik. Mäletan intervjuud, mille Hvostov andis mulle 2007. aasta mais: "Paratamatult tekib tunne, rääkis ta toona, nagu oleks ühiskond juba pikemat aega saatmas signaale, aga meil lihtsalt puudub aju nende analüüsimiseks".
Kümme aastat hiljem, kirjutades välispoliitikast, on mul täpselt sama tunne: meie välispoliitiline aju delegeeris signaalide dešifreerimise Berliinile/Pariisile/Washingtonile ning keskendus Eesti promomisele digi-, laulu-, sauna-, hea liitlas- või koguni rändrähnu riigina. Ning mul on tõsine mure, kas päeval X, kui senine OK ei pruugi enam OK olla, see meie promoaju ikka on võimeline iseseisvaks mõtlemiseks.
Siin pole vist mingit saladust, et kuri venelane (Venemaa) on aastaid kultiveeritud "õige eestlase" identiteedi lahutamatu osa. Täpselt nii, nagu kuri eestlane on lahutamatu osa eestivenelaste identideedist. Vahest ma fantaseerin, mis saaks sellest tühimikust, kui kõik eestivenelased (või siis eestlased) ühel päeval lendaksid Kuu peale... Aga kuniks seda pole juhtunud, siis iga katse muuta seda nö "tasakaalu" on hukkamõistetav. Seda muidugi koos sõnumitoojaga, kelleks olen hetkel ka mina.
Vaidlused Teise maailmasõja üle, pronkssõdur, 60 : 40 õppemudel – see ei ole essential. Lahendage see asi kuidagi oma riigis ise. Kaitse tuleb laupkokkupõrke korral, aga mingid hübriidsõja variandid, kus peab esmalt tõestama agressori olemust… Trump ei usalda oma luuret. Ta ei usalda (teise poole) analüütikuid.
Siis saabubki Toomi-taoliste poliitikute aeg, kes peavad need sõlmed kuidagi lahti harutama. Nende sõlmede pärast ei hakka ameeriklased ega britid sõdima. Ei hakka eestlasedki, hoolimata kaitsetahte vägevusest ja rahvusromantilisest kaerajaanist.
See on eelmise mõtte loogiline jätk. Kuna eestivenelased selles kultiveeritavas maailmapildis seostuvad Mordori-Venemaaga, siis Eesti pinnal on lihtne poliitilisi nõudmisi a´la "jätke vene kool rahule" või "kodakondsus hallipassimeestele" esitada vaenuliku propagandana või koguni riigi alustalade õõnestamisena. Lohutuseks meile kõigile niipalju, et Eesti pole siin mingi erand - selle ilmingu täheldamiseks on leiutatud isegi vastav termin securitisation of minorities, ehk siis vähemuste seostamine julgeoleku riskiga. Ning selle seostamise all suuremal või väiksemal määral kannatavad kõik arvestatavad rahvusvähemused Euroopa Liidus. Erandiks on ehk Soome, kuid ka seal on teatud omapärad - ega asjata pea eranditult kõik soomerootslased hääleta Soome Rootsi partei poolt.
Hvostovi sõnumist ma loengi välja täpselt selle - liitlased ei torma aitama meid väljamõeldud hädast. Mida arvata uue USA presidendi väljaütlemistest, igaüks otsustagu ise. Mina arvan, et see on väga selge signaal nii EL-ile, kui ka Eestile - on aeg iseseisvaks välispoliitiliseks mõtlemiseks.
Kes ja missugused on Yana Toomi taolised poliitikud?
Eks need "Toomi-taolised poliitikud" ongi sellised kurjajuured, kes üritavad hoida üleval debatti teemadel, mille puhul meil on kombeks rääkida konsensusest isegi siis, kui konsensusest on asi kaugel.
