Jüri Kuuskemaa Pätsi monumendist: uue presidendi motoks ei tohi saada "Ma ei lähe!"

Kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa leiab, et omariikluse monument võib olla pühendatud mitmetele Eesti riikluse rajajatele, kuid Konstantin Pätsi väljaarvamine sellest seltskonnast poleks õiglane.

"Ma ei protesteeri otsuse vastu, et peale Konstantin Pätsi peaks meeles pidama ka teisi Eesti riikluse rajajaid. Ent Pätsi mahakandmine sellest seltskonnast poleks õiglane," kommenteeris Kuuskemaa Delfile poleemikat, mis on tõusnud kavandatava mälestusmärgi osas.

Mis puudutab president Kersti Kaljulaidi intervjuus Sakalale avaldatud seiskohta, et tema Pätsi monumenti avama ei läheks, siis Kuuskemaa seda heaks ei kiida. "Uue presidendi motoks ei tohiks saada "Ma ei lähe!".

Kalm: avama sobib vaid ametisolev president

Eile Delfile samal teemal arvamust avaldanud kunstiakadeemia rektor Mart Kalm leiab samuti, et kui ühel hetkel peaks Toompeale Kuberneri aeda püstitatama monument omariiklusele, siis sobib seda avama vaid ametisolev president.

"Võiks ju arvata, et parlamendi kõrval avab monumendi riigikogu esimees, aga meie valitsemise geograafia on aja jooksul muutunud. Enne sõda, kui Berliini Späthi puukooli maastikuarhitektid koos eesti praktikantidega seda ala kavandasid ja kujule koha ette nägid, oli Eesti riik veel nii väike, et Toompea lossi mahtusid ära nii valitsus kui parlament, siseministeerium jpm. Seega sobiks avajaks ka peaminister. Ent oma riigi kõrgeim kehastus on president, kellele kuulub ka avamise privileeg sõltumata monumendi asukohast," lisas Kalm.

Novembri lõpus Tallinnas Õpetajate Majas toimunud arutelul leiti, et mälestusmärki on kindlasti vaja. Kunstnik Jüri Arrak leidis, et oluline pole niivõrd monumendi välimus, vaid see, et ta olemas oleks

Poliitik Trivimi Velliste sõnul pole küsimus vaid Eesti esimeses presidendis. "Päts on Eesti riigi ettevalmistaja ja väljakuulutaja. Aeg oli siis kõige raskem. Vastsündinud riigil polnud sõjaväge, et võidelda vaenalastega, kuid siiski võeti vastu otsus riik luua ja vastu hakata".

Toompeale mälestusmärgi loomise mõte on Velliste sõnul ausamba püstitamine Pätsi kui Eesti riigi väljakuulutajale ja esimesele valitsusjuhile. "Riigikogu juhatus lõi komisjoni, on olemas eelarve ja otsus, et Kuberneri aed tehakse korda. Sealsete pärnade all on ka võimalus ja koht luua mälestusmärk. Pole küll veel lõplikku ametlikku otsust," rääkis Velliste.

Kunstnik Jüri Arraku arvates võiks korrastatud Kuberneri aeda teha Eesti erinevate presidentide allee. "Päts oli minu jaoks sümboolne kuju. Oleks kohatu närida Pätsi inimlike vigade üle, mis olid muidugi olemas. Sümbolitega on aga nii nagu oli vabadussõja ausambaga, mida palavalt toetasin. Mitte seda, milline ta välja näeb, vaid et ta olemas on. Samamoodi ei huvita mind, milline hakkab välja nägema Pätsi monument, oluline on, et ta olemas oleks. Vähem virisemist ja rohkem tööd ning lugupidamist oma juhtidest".

Ajaloolase Peep Pillaku sõnul on kummaline, et Pätsil veel pole mälestusmärki. "Öeldakse, et piisab monumendist Pätsi sünnikohas. Meil on mälestusmärk Jaan Tõnissonile Tartus, ratsamonument Johan Laidonerile Viljandis jne. Mälestusmärki president Pätsile ei ole. On küll mälestusmärk Boriss Jeltsinile, kes aitas Eestil iseseisvuda.

Jüri Kuuskemaa arvamus riigikogu juhatuse koosolekuks, millel arutati mälestusmärgi püstitamist:

Lugupeetavad koosolekulised!

Diskussioon Riigikogu omaaegse laialisaatmise ja „hääletu alistumise” üle on meid eestlasi kui rahvast taas lõhestanud. Kui tänaselgi koosolekul ehk tõstatub küsimus „Kas ei või jaa?”, siis soovitaksin mina meenutada põlist allegooriat, kellel mõõk ühes ja kaalud teises käes. See on Justitia ehk Öiglus, keda näeme kivvi tardununa raekoja kaaristus. Uue mälestusmärgi vastased eelistavad Pätsi suhtes mõõka, pooldajad aga kaalusid. Häid ning halbu ehk ebaõnnestunuks peetavaid tegusid vaagides võiks teha järgmise lühikokkuvõtte: alates Tartu ülikooli lõpetamisest 1898 kuni Riigikogu laialiasaatmiseni 1934 oli Konstantin Päts eestluse ja Eesti riikluse loomise eesliinil, istudes seetõttu vangis nii tsaari, bolśevike kui saksa keiserliku okupatsiooni ajal. Seega – 36 aastat ustavat Eesti teenimist. Pätsile süükspandav toimus järgnenud kuue aasta vältel, alates Riigikogu laiali saatmisest 1934. Isiklikult arvan, et Konstantin Pätsi varasemad teened kaaluvad üle talle vähem või rohkem põhjendatud süükspandava ka „hääletus alistumises”. Eriti toonast rahvusvahelist olukorda arvestades, mil Eesti jäi pruuni ja punase katku vahele ning tuge polnud kuskilt leida. Võib-olla pälviks ta täna rohkemgi lugupidamist, kui oleks 1940. aasta juunis jätnud alla kirjutamata Vares-Barbaruse marionettvalitsuse legaliseerimise aktile ning öelnud: „Laske või maha, mina seda ei tee!” Ent ta kirjutas alla. Selle kapituleerumisega seoses pole aga keegi rääkinud sellisest mõistest nagu lunastus.

Konstantin Päts ja perekond maksid kallist hinda tema riigivanemaks ja presidendiks oleku eest. Viisteist ja pool aastat vintsutati Konstantin Pätsi ühest vanglast ja vaimuhaiglast teise. Kuni ta suri punavõimu ohvrina. Ent ta oli kord vanglast välja smugeldanud oma poliitilise testamendi, milles kirjutas, et Eesti tuleviku iseseisvus võiks olla tagatud liidetuna Soomega ühtseks riigiks. Ma arvan, et kogetud martüürium tagab Konstantin Pätsile ilmalikus mõttes sellesama, mida tõotab kristlastele põrgut ja paradiisi lahutav puhastustuli –lunastuse koos pattude andeksandmisega.

Niisamuti, nagu ta oli ära teeninud Vabadusristi I ja III liigi 1. järgu autasud, väärib ta ka mälestamist avalikus ruumis. Selleks ei piisa Ferdinand Sannamehe konventsionaalsest büstist presidendi Roosiaias. Niisamuti ei piisa Päästekomitee liikmete ja Iseseisvuse manifesti ettelugeja ausambast Pärnus. Pooldan mälestusmärgi rajamist Kuberneri aeda Tallinnas. Hoidumaks üüratutest kulutustest, mis tabasid meid seoses Vabadussõja mälestussambaga, võiks uus mälestusmärk olla mõõtmetelt ja maksumuselt tagasihoidlik. Olles kuulnud meie kujurite arvamusi, kes kindlalt eelistavad avalikku skulptuurikonkurssi, toetan seda. Kui see lähebki mõnevõrra kallimaks Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja liitunud ühingute algsest kavast. Isegi kui see ei saa valmis Eesti Wabariigi 100. sünnipäevaks, vaid veidi hiljem. Me ju tähistame Eesti juubelit 1918-1920, kuni Tartu rahulepingu sõlmimise tähtpäevani, mis oli templiks riigi tunnustamisele.

Niisiis, lõpetagem vaidlused ja kuulutagem välja skulptuurikonkurss koostöös Kuberneri aeda värskendava arhitektiga!