Eliitkooli vilistlane: loobusin ujumistrennist, sest raiskasin ära kolm väärtuslikku tuupimistundi, õppimisest tekkisid unehäired
Õppisin ja lõpetasin omal ajal ühe Tallinna eliitkooli. Kuna igal sügisel ilmnes, et klassist oli paar mittesobivat õpilast välja arvatud ja uued, "andekamad" ja "suuremad tuupijad" asemele võetud, oli juba põhikooli lõpuaastatel omavaheline suhtlemine pingestatud.
Kõik rabelesid nagu hullumeelsed, et konkurentsis püsida. Isegi ujumistrennist loobusin, kuna see (trenni minek, ujumine ja sealt kojutulek) raiskas ära ligi kolm tundi tuupimiseks vajalikku aega. Õhtuti olid (juba lapsena!) unehäired, sest kogu see pähetuubitud krempel kummitas peas nagu halb õudusunenägu.
Hilisematel aastatel avastasin, et need tavakoolide lõpetajad ei olnud sugugi lollimad kui meie, oskasid elust rõõmu tunda ja naeratada.
Mis tänapäeval lausa hämmastab, on see, et koolivennad-kooliõed ei käi omavahel üldse läbi. Kooli juubelite üritused on sellised omapärased. Kokku tuleb sadakond inimest. Tihti minu lennust mitte kedagi. Võrdlen näiteks oma abikaasa Paide kooliga, kus kooli aastapäeval on kool vilistlasi puupüsti täis.
Lihtsalt see on vist üks põhjuseid, mis kohe korralikult rikub normaalset lapsepõlve.
