Lugejad hooldajatest: nõunikest on vähe kasu, kes ise abistada ja hooldada ei oska

Hiljuti avaldati SA Kutsekoda OSKA tehtud uuring, millest selgub, et tulevikus on sotsiaaltöös vaja rohkem kutseharidusega hooldustöötajaid, kuid kõrgharidusega sotsiaaltööspetsialistide tööjõuvajadus on koolituspakkumisest kaks korda väiksem. Seega koolitatakse juba praegu Eestis liiga palju kõrgharidusega sotsiaaltööspetsialiste ja liiga vähe kutseharidusega hooldustöötajaid. Neli lugejat jagavad oma isiklikke kogemusi ja mõtteid hooldajate ja hooldusteenuste teemal.

"Meile, lapsevanematele on oluline see, et meie laps saaks kõrghariduse. Unistuste bakalaureuse kraad, pole oluline mis vallas, põhiline on teadmine, et on diplom. Kas see õpitud eriala on millekski ka hea või kasulik, kas see noort inimest ka huvitab, on hoopis tähtsusetu. Sotsiaaltöötajateks õppinud noorte seas on palju noori, kes tegelikult ei salli töötamist puuetega inimestega ja kardavad vanureid. Olen puutunud kokku äsja diplomi kätte saanud noorte spetsialistidega, kellel puudub vaatamata mitte väga madalale palgale motivatsioon tegelda puuetega inimestega. Väristatakse õlgu, kui töö sisu neile lahti seletada, kuigi nad ju peaksid olema kursis töö sisuga, on ju seda mitu aastat õpitud. Elu näitab paraku midagi muud."

"Hooldasime oma voodihaiget ema. Õppisime kõik, et kuidas ja miks ja millal. Kuidas lamatisi vältida, kuidas sööta, tõsta ja keerata, et ennast paigast ei rebestaks, et jaksata pärast 24 tundi valvekorda veel täiskoormusega tööl käia ja pere eest hoolitseda. Üks kord läks sotsiaaltöötaja abi vaja, kelle käest peaks saama vajaduse korral abi. Sain sellise negatiivse suhtumise osaliseks, et enam ei tahtnud abi küsida. Me saime oma jõududega hakkama. Kas see sotsiaaltöötaja on või ei ole, minul sellest kasu pole olnud."

"Sotsiaaltöötajaid on väga vaja, aga just neid, kes ei istu kabinettides, vaid abistavad oma nõu ja jõuga maalelavaid ja linnades elavaid vanureid, kellel liikumisega raskusi. Mis aga hooldajatesse puutub, siis mis mõttega raisatakse umbkeelsete õpetamiseks eestikeelsetes gruppides raha? Kas on tõesti liiga tülikas küsida riigikeele vastava kategooria tunnistust ja ka parktikas enne selgeks teha, oskab ta riigikeelt ja alles siis suunata eestikeelsetele kursutele hooldustöötajaks õppima. Kellel sellest kasu on? Hooldatavatel igal juhul mitte.

"Vaja on tugiisikuid, kes reaalselt abi annavad. Vaja on inimesi, kes oskavad hooldada voodihaigeid, vanureid. Vaja on neid, kes oskaksid tegeleda erivajadustega lastega. Autistidega, hüperaktiivsetega, aspergeritega. Aga neid spetsialiste meil pole. Nõustajaid, kes ütlevad, et pere peab nüüd tegema seda, teist ja kolmandat, on palju. Perel pole kuskilt abi saada. Need nõunikud võiksid ise minna ja reaalselt tööd teha. Mis nad tühja jutustavad."

Kui ka sinul on sarnasel teemal oma kogemust ja mõtteid jagada, kirjuta aadressil [e-mail]!