35-aastane mees: rasvavolt oli üle püksiääre ja lotendavad voldid biitsepsi all, aga tänu Ingressi mobiilimängule kõndisin maha 20 kilo
Mu kirjutis on ajendatud Villu Zirnaski 5. veebruari arvamusartilist, kus ta väitis, et Pokemon Go ei aita inimeste liikumisharjumustele kaasa. Artikkel ise on väga problemaatiline, sest tõlgendab andmeid nii, et tulemused oleks talle meelepärased.
Esimeses osas tuuakse välja, et uuringus, kus katsealused värvati kampaania korras, polnud kehalise liikumise puhul võimalik täheldada erilist kasvu, samas kui teises osas selgub, et mängu fännide seas olid numbrid väga muljetavaldavad – üle 75 kilomeetri kuus lisaliikumist augustis; detsembris jätkasid mängimist 72% ja hoolimata sellest, et nende kilometraaž oli vähenenud, hindasid nad oma kehalist aktiivsust paremaks ning nende kaal oli veidi vähenenud.
Autor jõuab aga miskipärast järeldusele, et "rohkem oleks liikumisvaeguse vastu abi masinapurustajate liikumisest kui on liitreaalsusmängude arendamisest." Ta jätab aga toonitamata, et fännide seas ju tegelikult on märgata olulist kasvu füüsilises aktiivsuses. Siia ongi minu arvates koer maetud – liikumine kasvas nende seas, kes on juba "nutisõltlased", kes ilma selle mänguta poleks liikunud, vaid veetnud oma aega muude nutiteenuste – olgu selleks siis Facebook, videomängud või Youtube – kütkeis. Nad ei läheks jõusaali, jooksma või õue "hoovis jalkat taguma" ka siis, kui neil poleks nutitelefoni. Nad on "nohkarid" nagu mina ja see mäng oli nende jaoks motivaator, miks üldse liikuda.
Räägin siinkohal oma iskliku loo, mis peaks ehk andma aimu, miks need rakendused on tegelikult väga head. Ma olen 35-aastane mees, kes on juba varajasest lapsepõlvest jälestanud füüsilist liikumist, sest olin alati kehvem kui sõbrad või klassikaaslased, samas kui "võitmine" oli minu jaoks väga tähtis. Ma sõitsin ka suvel maal rattaga, mängisin sõpradega kossu ja tegin kõike muud, mida sama vanad poisid sel ajal tegid. Telekamänge oli vähe, telekas kanaleid oli kolm või siis veidi rohkem kui elasid Soomele lähemal ja internet oli kuskil kaugel ja väga väike; aga ma lugesin raamatuid ja palju, ning ka see oli silmi rikkuv ja istuv tegevus. See oli mu lemmiktegevus, nagu nüüdsel ajal on nutiseadme "vaatamine" tänaste noorte põhihuvi.
Nagu juba aru saate, olen ma klassikaline nohkar ja loomulikult töötan IT alal. Veedan ekraani taga umbes 10-12 tundi oma päevast ja mul ei ole ka mingit motivatsiooni üldse liikuda, sest mulle ei meeldi võõraste inimestega koos olla, eriti kui ma paistan välja nõrga ja saamatuna. Seega ei taha ma käia jõusaalis, joosta terviserajal või minna kuhugi trenni, kus on palju inimesi, kes on minust palju paremad, ilusamad ja edukamad.
Suvel 2015 olin Saaremaal Järve rannas suvepuhkust nautimas ja kui ma hiljem fotosid vaatasin siis avastasin, et olen ikka päris rõve – rasvavolt üle püksiääre ja lotendavad voldid biitsepsi all – endalegi tundus kole. Hakkasin otsima, kas on midagi, mis mind motiveerida võiks ja leidsin sama aasta oktoobris mängu nimega Ingress. Sellest ajast olen võtnud alla üle 20 kilo, käinud maha üle 1500 kilomeetri ning saanud palju uusi sõpru.
See mäng minu jaoks, nagu paljudele Pokemon. See on see motivaator, mis siiani puudu oli. Sa saad liikuda ja olla "võitja" ilma selleta, et peaks ilmtingimata olema selles liikumises parim. Sa saad teha seda üksi või koos oma partneriga, koos sõpradega või siis tee peal kohatud tuttavatega. Ja neid tutavaid, kellele tere hüüda, on selle pooleteise aastaga tekkinud rohkem, kui oleks osanud arvata.
