22-aastane noor: olen kuulnud, et minuvanused on nuudlite ja vee peal, et pangalaenu sissemakset kokku koguda

Uurisime lugejatelt, kas ja kuidas peaksid noored kinnisvara ostuks raha kõrvale panema ja kas see oleks üldse võimalik. Ühe noore arvates ei peaks see kinnisvara soetamine nii suur kinnisidee olema.

Olen 22-aastane ja kui kuulen mõnest juhtumist, kus minuvanused pangalaenuk sissemakseks raha koguvad. Nad ei söö nuudleid ja vett sellepärast, et nad on juhuslikult vaesed tudengid, vaid sellepärast, et osta oma korter.

Olen selliseid lugusid kuuldes ikka sügavalt imestunud. Kuidas saab inimene 22-aastaselt teada, kus ja kuidas ta oma ülejäänud elu elada tahab? Veelgi enam, kas ta oma praeguse elukaaslasega üldse koos veel on või laguneb suhe just siis, kui kahepeale on vajalik summa kokku saadud.

Kuna Ajad on kaootilised, ei või kunagi teada, mis saab linnakorterist või linnaäärsest põllumajast, seega ei näe selle kalli hinnaga ostmisel mõtet. Vaadates, kui lapsed on tegelikult praegused kahekümnendaid käivad noored, k.a mina ise. Kui muutuv on maailm, usun vähemalt isiklikult, et investeerida tasuks pigem vanemas eas metsa/maasse/talukohta ja seda pikema aja jooksul tekkinud säästudest, mitte ekstreemselt kõhu kõrvalt, et siis seal kodu mängida ja töökoht-eluviis oma kahetoalise korteri järgi sättida.

Seega - üürida on lahe, eriti lahedad oleks riiklikud üüripinnad, kus oleks tagatud teatud standard ja kus ei peaks kummaliste üürileandjate ja teistega läbi käima. Suurem osa omanikke on tegelikult väga toredad. Siiski, tahad, mine reisile, tahad, mine suvalisse kohta tööle või niisama vaata ringi. Lapsi teha ja kodus passida on kogu elu aega.