DELFI FOTOD: Peapiiskop Viilma: seda võib unustada ja salata, kuid me oleme ristirahvas!
Eesti Vabariigi 99. aastapäeva pidulikul jumalateenistusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus peetud jutluses küsis peapiiskop Urmas Viilma Jeesusele kui prohvetite poolt ette kuulutatud Päästjale viidates: “Milliste prohvetite ennustuste ja unistuste täitumine oli Eesti Vabariigi väljakuulutamine 99 aasta eest?”
Tsiteerides kirjanik Kristjan Jaak Petersoni, luuletaja Juhan Liivi ja luteri vaimulikku Jakob Hurta, tõdes Viilma, et 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses võis tundliku poliitilise ja rahvusliku närviga inimene tajuda juba õhust Eesti peatset iseseisvumist.
Üheks sammuks iseseisvumise teel oli ka Eesti luterlaste kiriklik enesemääramine vaba rahvakirikuna Eesti- ja Põhja-Liivimaal 1917. aastal. Kiriklikule iseseisvumisele järgnes peagi ka Eesti riiklik iseseisvumine. „Olla oma otsustes ja õpetuses autonoomne, kuulutades evangeeliumi ja teenides vaba rahvast vabas riigis“ – see ülesanne on peapiiskop Viilma sõnul olnud püsivaks väljakutseks nii kirikule kui rahvale, kelle „protestantlik-luterlikku identiteeti, võib unustada ja salata, ka varjata või sarjata, nagu tehti nõukogude ajal, kuid seda ei saa meie rahvuslikust DNAst välja opereerida. Olgu meie novembrid kuitahes kratirohked, niisked ja hallid, või meie jaaniööd valged ja lustlikud – me oleme ristirahvas!” ütles Viilma.
Viidates Jeesuse vastu mässanud ravahulgale tema kodulinnas Naatsaretis, nentis Urmas Viilma: “Üha sagedamini näeme selliseid minimässe tõe nimel ja tõe eest ka meie kooselluval ja viabaltikalikul Maarjamaal, Brexiti tundmatusse sukelduvas Vanas Maailmas ning trumpeerivas Uues Maailmas. Viimasel ajal oleme kõik mingil viisil üles raputatud, vahel isegi niivõrd, et valmistume tõe kaitseks kive haarama. Enne kivi heitmist on targem siiski seisatada, et mõista: teistsugusus – harjumuse ja traditsiooni piire kõigutav raputus on vahel ainus võimalik meetod millegi uue käivitamiseks.”
Kõneledes riigi ja kiriku võrdselt vastutusrikkast rollist ühiskonnas ütles Viilma, et “Eesti riik ega ka Eesti kirik kumbki pole eesmärgid omaette, vaid vahendid rahva paremaks teenimiseks. Riik nagu ka kirik ei teostu mitte oma juhtide kaudu, vaid oma kodanike ja liikmete kaudu ning on nende teenistuses. Nõnda on kirik ja riik rahva kaudu ühendatud.”
Jutlust lõpetades rõhutas peapiiskop vabadusega kaasnevat vastutust: “Vabadus on õnneliku elu eeldus, kuid ka proovikivi, sest vabadus kohustab. Vabadusel on sarnane geneetiline kood armastusega. Ainult tõeliselt vaba inimene suudab tõeliselt armastada isamaad ja emakeelt, ka oma ligimest, olgu või võõrsilt siia saabunut. Vabadus on eelduseks, et võime ka armastada Jumalat kui kõige Loojat.”
