FOTOD: Eesti hakkab valmis saama? Keskkonna-reidil jäid autoteenindused silma pigem heas mõttes
"Tere, oleme keskkonnainspektsioonist," ei ole küll lause, mida autoremonditöökojad hommikul kuulda tahavad. Kuulivesti ja teenistusrelva, tunnistavad inspektorid Ardi Lepp ja Merili Ring, ei ole siiski vaja läinud.
Esimene inspekteeritav autotöökoda kahtlemata külastuse üle rõõmu ei tunne. Eeltöö kohaselt tegeleb ettevõte õlivahetusega. Et aga kasutatud õli jäätmekäitlejale loovutades tuleb see formaalselt vormistada, siis on Keskkonnainspektsioonile jäänud mulje, et antud ettevõte mingil põhjusel oma õli ära ei anna. Kuna varasematel aastatel on täheldatud, et vana õli kiputakse keskküttekateldes põletama, siis otsustati ettevõtet kontrollida. Vana õli põletamine saastab keskkonda märksa enam kui selleks ette nähtud kütustega kütmine.
Ettevõtte töötajad on kutsumata külaliste suhtes viisakad, kuid mõõdukalt. Juhataja olevat kaugel ära ja kättesaamatu. Mingid dokumendid on raamatupidamises, aga raamatupidamisteenus on sisse ostetud ja inspektorid teatud pabereid näha ei saa.
Kasutatud õli on tünnides täiesti olemas ja esialgu ei tundu, et seda põletataks. Inspektorid sorivad veidi ettevõtte olmejäätmete konteineris ja soovitavad prügi paremini sorteerida. Rikkumist siiski ei fikseerita.
Eraldi otsustatakse siiski kontrollida ka küttekatelt ja eelkõige selle inimesekõrgust kütusemahutit. Kork keeratakse pealt ära ja mobiiltelefoni taskulamp aitab sisemust valgustada.
"Nii. See küll raske kütteõli ei ole," ütleb inspektor Lepp. Paagist vaatab vastu eresinine, üsna vedel vedelik. Kütteõli peaks paksem olema ja seesuguse märgistusega diislit põletite jaoks müüa ei tohi, selgitab Lepp. Raske kütteõlina müüdavat näiteks diislilaadset kütust, millesse on veidi kütteõli sisse segatud, sest sellel on oluliselt madalam aktsiis.
Üks töötajatest võtab omakorda välja telefoni ja asub inspekteerijaid filmima.
Inspektorid manavad välja kolm liitrist metallpurki. Esimene suunatakse laborisse. Teine jääb inspektsioonile varuks. Kolmas jääb autoteenindusele, juhuks kui neile tundub, et proovidega toimus midagi kahtlast. Iga leitud vedelikku kindlasti laboris testida ei taheta, sest kõik maksab: paarikümnest eurost mitme tuhande euroni. Olenevalt sellest, kui keerulisi komponente kütusest otsitakse.
Proovide võtmine osutub aga ootamatult raskeks. Kaasa võetud pisikese plastpumba voolik ei ulatu ühelgi viisil paaki. Alla andmise asemel sõidab üks inspektoritest peakontorisse, haarab sealt kaasa erinevaid pudeleid ja sõidab tagasi. Üks väike klaaspudel osutub lõpuks piisavalt väikeseks, et mahub nööri külge seotuna kitsast avausest läbi. Sedasi õngitsetakse väikeste dooside kaupa välja kolm proovipurgitäit kütust.
Töötajad uurivad, et kui kütusemüüja esitas neile sertifikaadi, et kütus vastab nõuetele, siis kuidas saavad nemad teada, kas see on adekvaatne? Inspektorid tõdevad, et seadus näeb ette, et kütja vastutab selle eest, millega ta kütab. Küll aga võib petetud klient omakorda minna kütusemüüja vastu kohtusse.
Ülejäänud päev kulgeb inspektoritel lihtsamalt. Ühes teeninduses on vedelema jäänud liiga palju kasutatud rehve, aga see on rohkem olmeprobleem. Teises teeninduses ei taha juhataja kirjutada vana õli tünnidele "õli," sest muidu tulevad tema sõnul konkurendid ja valavad oma õli ka sinna.
Kokku jõuab kuus kontrolliekipaaži läbi sõita 22 töökoda. Seitsmes nendest avastati mõni probleem, mis on võrreldes varasemate reididega parem tulemus. Näiteks anti vanaõli ära ettevõttele, kellel selle käitlemiseks luba puudus. Vähemalt ühes ettevõttes põletati jätkuvalt kasutatud õli.
Inspektorite töö jätkub - nüüd tuleb leitud andmed üle kontrollida, asjaolusid täpsustada. Alles siis selgub, mitmel juhul järgneb lisaks ettekirjutusele ka väärteomenetlus. Ohtlike jäätmete ebaseadusliku käitlemise eest näeb jäätmeseadus ette rahatrahvi füüsilisele isikule kuni 300 trahviühikut ehk 1200 eurot ning juriidilisele isikule kuni 32 000 eurot.
