Diabeetikust üliõpilane: riik arvab, et olen nüüd 100% töövõimeline, aga 3-4 aasta pärast ei pruugi mu tööks vajalikud organid enam korras olla!

Kirjutan seoses uue tööjõureformiga, milles enam ei arvestata, kui suur on mu haigus, vaid seda, kas ma olen hetkel töövõimeline. Kui käed jalad natukenegi liiguvad, siis on ju kõik okei.

Olen I tüüpi diabeetik. Palun minusse mitte suhtuda nii - sööge vähem suhkrut, siis saate terveks (umbes selline ütlus tuli ühelt sotsiaalministeeriumi ametnikult, kui helistasin küsimaks, kas minu 60% on saanud 100% töövõimeline inimene).

I tüüpi diabeedi haigus on krooniline haigus, kui ei hoita kontrolli all, siis on kiired tekkima järgnevad haigused: diabeeti põdevatel inimestel on risk diabeediga seotud tüsistusteks. Pidev hüperglükeemia ehk normist kõrgem veresuhkur võib põhjustada kahjustusi südames ja veresoontes, silmades, neerudes ning närvides. Suureneb risk erinevateks infektsioonideks.

Härra minister, kes te võitlete tervislike eluviiside eest, on ju hea näidata, et meie riigis on varsti kõik terved inimesed. Kuid reaalselt - mis toimub tegelikult?

Olen hetkel üliõpilane + käin tööl. Minul võimaldatakse töö juures teha täpselt nii palju pause, kui vajalik on ja ka need lisapäevad puhkusest saan kasutada kasvõi oma raviarsti külastamiseks. Kui aga vahetan tööd - olen näiteks liinitööl (täiesti terve inimene, võin ju teha kõike), siis on liinitööl ju teada - pause ei ole, vaid siis, kui lubatud. Isegi WC-s käimine pole mitmel pool lubatud. Mis siis mina peaksin tegema?

Veresuhkur langeb 2 peale ja vajaksin kiirelt pausi. Tehes pausi, võin kaotada töö, mitte tehes kukun lihtsalt kokku (sama probleem näiteks olles teenindaja). Soovitus kõlab, et otsi parem töö, aga kust see leida? Nii kerge siin maailmas ka ei ole, et lihtsalt nipsust tuleb parem töö.

Kirjutan ka enda kuludest. Miks see varem saadud pea 200€ oli minu jaoks tähtis? Kasutan pumpa - maksumus ühekordne 3500€ (riigi abi sellele 0, kuna ei ole kulupõhine). Pumba eluiga on 3-5 aastat (reaalselt vahetavad inimesed pumba ca iga 2-3 aasta tagant välja), lisaks igakuu sensorid 350- 450 eurot, kuna andmed tulevad nutitelefoni, seega eraldi telefon 300 eurot (võtsin just odava, mille aku kestaks) + telefoni kuumaks (10€).

Rääkimata tervislikust toidust - pean tarbima siiski teatud hulga süsivesikuid ja just häid süsivesikuid, mis oleksid pikatoimelised. Samas peab kotis olema ka alati mingi snäkk, millega saaks kiirelt tõsta veresuhkrut. Diabeetik peaks vältimaks ülekaalu ka kindlasti end liigutama, seega käin vähemalt 3 korda nädalas spordisaalis. Samas tervislikud eluviisid on üleüldse head, seega ei saa seda puhtalt minu kroonilise haiguse juurde liigitada. Insuliini saame 100% toetusega. See läheb mulle maksma 1€ ja sente peale.

Hetkel karistab riik mind sellega, et olles vastutustundlik, pannes oma tervisesse iga kuu paljude inimeste terve kuu sissetuleku, teatab riik - tänud, et sul organid veel toimivad. Seni kuni toimivad, oled terve. Kui ei toimi, siis vaatame edasi.

I tüüpi diabeet on heaoluriikides olnud puue - neid inimesi toetatakse. Meie oleme innovaatilised ja vaatame, mis saab, kui enam ei toeta. Mitu korda enam suhkruhaigeid kukub kooma. Kui hästi diabeetik end 11-12 tunnilistes tööpäevades suudab suhkrut korras hoida?

Toetame Ärma talu, Savisaare kohtukulusid, anname kinnistuid pool-tähtsatele härradele, aga inimene, kes tõesti vajab abi - see jääb abita, kuna riik vajab statistikas häid tulemusi.

Masendav.

Lõpetan ühe vendade Piuside mõttega, milles kirjeldas suhkruhaigust saates Kontakt - Haigus, mis vaikselt tapab su organeid. Kui veel paar aastat tagasi andsime kroonilisele haigele võimaluse vaikselt tappa organeid, siis sellest aastast ütleb riik, suva sellest, hoiame hetkel kokku. 3-4 aasta pärast oleksin 30-aastasena täielikult töövõimetu!

Hea lugeja! Kas ja kuidas sind tööhõivereform mõjutab ja milliseid raskusi see sinu ellu toob? Jaga oma lugu aadressil [e-mail]!