Marina Kaljurand: nägin poliitikas väga palju silmakirjalikkust. Ei ole õige kaasa joosta ilkujate kambaga!

Endine välisminister ja presidendikandidaat Marina Kaljurand pidas tänasel Eestimaa Naiste Kongressil ettekande teemal “Naine poliitikas” ja avas oma poliitikukarjääri telgitaguseid.

“Me kõik väärime ausust. Ka poliitikas. 14 kuu jooksul nägin poliitikas väga palju silmakirjalikkust ja poliitikuid, kes kaamera ees rääkisid ühte ja pärast, kui kaamera oli kinni, ütlesid: “Saad aru, ma pidin seda ütlema.” Ma ei lepi sellega,” rääkis Kaljurand Rahvusraamatukokku kogunenud naistele.

Kaljurand rõhutas sõltumatuse tähtsust poliitikas. “Sõltumatus tegutseda oma südametunnistuse järgi. Mul on kahju poliitikutest, kes ei võta vastu iseseisvaid otsuseid, sest kardavad jääda tööta. On kahju neist, kes tunnevad ennast ära kasutatuna ja ei julge astuda otsustavat sammu.”

Ka presidendivalimistel kandideerimise otsus sai Kaljuranna sõnul palju kriitikat. “Mulle öeldi, et ma jooksen peaga vastu seina. Aga ometi ma kandideerisin, sest minu arvates oli see õige asi teha. Ma teadsin, et võin olla töötu pärast valimisi, aga teadsin ka, et saan endaga hakkama. Hakkan ennast jälle üles ehitama.”

Kaljurand kinnitas üle, et tulevastel kohalikel valimistel ta ei kandideeri. Samas innustas ta naisi üldiselt poliitikas osalema.

“Igal naisel peab olema õigus otsustada, mil moel ta tahab poliitikas kaasa lüüa – seda ka kõige laiemas tähenduses. Ka kodanikuühiskonna kaudu, ka üksikisikuna, kui on midagi öelda ja julgust seda öelda.” Selle eeldus on aga tema sõnul, et kedagi ei alavääristata selles protsessis.

“Mulle läksid hinge ühe naise sõnad, kellest pidasin lugu ja kellega olin tööalaselt kokku puutunud. Vastates ühe päevalehe küsimusele, mida ta arvab Marina Kaljurannast, ütles ta, et ta ei oska öelda, milline ma olen, aga talle tundub imelik, et Kaljurand küsib peaministri käest, kas ta võib käekotti kanda. Ma ei uskunud oma silmi. Meenub raadiosaade "Hallo kosmos!". Kui pole midagi öelda mu sõnade ja aadete kohta ei ole õige kaasa joosta ilkujate kambaga. Peame jääma väärikateks kõigi suhtes, sest oleme naised,” rääkis Kaljurand.

Kaljurand tõstis üles oma kümneaastase Christian Diori koti, mis on teda saatnud siiani, nii Moskvas kui ka Washingtonis suursaadiku ametit pidades ja mis tema sõnul elab nüüd juba oma elu. “Ootan kõnet Tõnis Lukaselt, millal nad tahavad, et ma selle ERM-ile annetan.”

“See on esimene õppetund: naine poliitikas peab leppima sellega, et tuntakse huvi tema aksessuaaride, soengu, kehakaalu, bioloogilise kella jm vastu, mida meeste puhul ei tunta.”

“Välispoliitikaks seatakse ambitsioonikaid eesmärke. Rahvusvahelised organisatsioonid peaksid olema meile eeskujuks. Nad on rääkinud aastakümneid, et riike peaksid rahvusvahelisel tasandil esindama mehed ja naised võrdselt. ÜRO ootas mitu aastat Ida-Euroopa naist oma uueks juhiks, et näidata maailmale eeskuju. Lõpuks sai valitud 67-aastane mees Portugalist. Millal saab NATO naispeasekretäri, EL Komisjon või Nõukogu naispresidendi? On mõnede riikide eeskujud, näiteks Kanada, kus pooled valitsusliikmed on naised,” kirjeldas Kaljurand.

Kvootide osas arvas Kaljurand, et need võivad aidata kaasa naiste osalusele poliitkas, aga see ei pea olema eesmärk omaette. “Tahan kuulda sellekohast sisukat arutelu, mis põhineb faktidel. Kõigil naistel on õigus teha seda, mida nad soovivad teha. Püüelda tuleb selle poole, ambitsioonikalt ja julgelt, teades ette, et kõik unistused ei täitu. Kõik naised vajavad ja väärivad oma püüdlustes toetust ja julgustust. Meil kõigil on õigus eksida ja olla nõrgad. Nõrk ei ole see, kes kukub, vaid kes jääb pikali. Olgem üksteisele toeks,” oli Kaljuranna soovitus.